Hollandi lautomängija Josef Van Wissemi nimi tundus meil veel mõned nädalad tagasi olevat väheste kohalike spetsialistide nišillemmik, aga sajuses ja tuulises sügisõhtus Niguliste kirikusse kogunenud publik näitas, et lautolembus pole võõras ka üsna erinevate skeenede esindajatele. Pole vast palju kontserte, mille read moodustuvad avarama kõrvaga metal'i-fännidest, gootidest, moodsa elektroonikapulsi tunnetajatest ja äkki mingil määral ka vanamuusika, neofolgi-ja klassikalembestest kuulajatest.

Antud publikukompott juhtis vetthülgavalt kirikukontsertidel üldlevinud pühaliku tardhoiaku kõrvale; poleks ka imestanud, kui Bernt Notke maali "Surmatants" kõrval olnuks avatud väike peekribaar iidsete kesköömõdudega. Josef Van Wissemi viimatise albumi "Ex Mortis" palade ümber keerlev etteaste ei ehtinud end süvamõtteliste vahetekstide ega keskendumist nõudvate pausidega, alates esimesest lautonoodist aeg tardus ja andis puhkehetke ka liigsele analüüsimisele. 

Van Wissemi käe all kadus lauto kui barokse instrumendi taak ja teenis puhtalt autori ideed muusikalisest loomevabadusest ja ebavajalikest tehnikavidinatest lahtilaskmisest. Ennast punk-suhtumisega renessansimeheks pidavale muusikule ongi ainuomane sooloesinemine, võimaldades nii tal endal kui ka publikul jõuda hüpnootilisse, suunavast infomürast vabasse olekusse. Minimalistlikud, justkui lihtsatest lõikudest moodustuvad motiivid kasvasid transilaadseteks mustriteks, kus ajastute üleselt segunesid religioossus ja paganlikkus, rahvakoraalid ja folk, idapärane esoteerika ja ka kaasaegne drone-tunnetus ning juhtmetest vabastatud industrial ja coldwave.

Lausa ebareaalselt mõjuvaks komponendiks kujunes kontserdipaiga võlvides paisuv kaja, moodustades kummituslikke kirikukoore ja tumeambientlikke sündihelisid. Järelepärituna ja ülekinnitatuna oli siiski tegemist puhtakustilise kontserdiga, nii et taevaste tontmuusikute kohalolu võib kirjutada puhtalt artisti helialkeemia teeneks. Van Wissemi riitusele panid punkti "Ex Mortis" albumi sirgejoonelised ja mantralaadsed vokaalpalad, mille saatel punkpastor kerge kummardusega ka hüvasti jättis.

Plaat aga ketrab mu moodsatel seadmetel siiani ja leidsin ka vastuse painavale kummitushelide küsimusele: 1926. aastal eemaldati Niguliste kirikust seoses keskkütte ehitamisega 30 tünnitäit luukeresid.