"Kas ei tõuse meie reostuse aurud puhtasse taevasse ega moodusta vihmapilvi? Kas ei saja alla meie endi muundunud saast?" Ilmar Taska "Elüüsiumi kutse" (lk 261)

Hea düstoopiline kirjandus võib olla hirmutav, see tundub meist kaugel ja samas ärevust tekitavalt siinsamas. Ühiskonna, keskkonna, religiooni või tehnoloogia ebaeetilisi elemente peegeldavad läbi aegade kõige paremini sellised romaanid. Klassikutest George Orwell, Jevgeni Zamjatin, Aldous Huxley, Karel Čapek, Franz Kafka, Margaret Atwood või meie oma August Gailit on loonud oma teostes taolisi paralleelmaailmu. Ilmar Taska uus romaan "Elüüsiumi kutse" kasutab sama objektiivi, viies lugeja äärmusliku metafoori ümberpööratud territooriumile.

Teose virtuaalne maailm elüüsium.com paneb meid argipäevas märkama ja kuulma asju, mida muidu ei märkaks ja ei tunnetaks. Või nagu romaan seda lockdown'ide ja epideemiate ajajärku kirjeldab, on selle geograafiast palju kadumas, armastusest puudutuseni, ehedast keskkonnast kõrgkultuurini. Pakkudes vastu emotsionaalsele puudusele, igatsusele teise inimese järele läbi virtuaalprillide, asenduselu.

Ilmar Taska romaan ei jäta ükskõikseks, läheb alateadvusse uitama, haarab lugeja endaga ja lennutab meie hulgast juba lahkunud tuntud filmitähtede ja poliitikute seltsis maailma, kus neist on saanud tehnoloogia abil surematud hologrammid, keda igaüks võib endaga suhtlema kutsuda.

Kirjaniku esimene töö hulga aastaid tagasi Hollywoodis oli olla assistent dokumentaalseeria võtetel, mis koosnes vanade filmitähtede intervjuudest. Taskal oli elamus neid inimesi elusuuruses näha ja nendega suhelda. Nüüd on nad peaaegu kõik meie keskelt kadunud, aga oma teoses äratab ta nad uuesti ellu.

Eksistentsiaalsetes küsimustes teeb kirjaniku intellektuaalselt ja emotsionaalselt tundlikuks ka asjaolu, et ta on  sündinud Stalini aja düstoopilisse maailma, Kirovi oblasti külma barakki. Tema ema oli näinud ilmavalgust Pariisis diplomaadi perekonnas ja autori isa oli maailmamainega nahakunstniku Eduard Taska poeg.

Väikese poisi ellujääminegi polnud Gulagi tingimustes päris iseenesest mõistetav asi. Mõlemas peres oli enne okupatsiooni pühendutud iseseiva riigi loomisele ja kus käibel olid austavad ja ilusad suhtlemisreeglid, komberuum, mis oma elegantsuses on pärandatud repressioonides ellujäänud vanemate poolt kirjanikule edasi. Ilmar Taska on öelnud, et need, kes suhtlevad kenasti oma pereliikmetega, need suhtlevad ka ülejäänud maailmaga lugupidavalt ja soojalt. Unustusse on kadunud ka arusaam, et ka eestlastest diplomaadid ja kultuuritegijad tulid tagasihoidlikest Eesti oludest, kus haridust peeti pühaks võimaluseks paremat ja õilsamat elu luua. Vanavanemate ja vanemate kaotatud maailma kurbusesegust elegantsi ja kergust on Ilmar Taska teostes tunda.

See kogemus ilmutab end romaanis hästi õpetaja Estri kaudu, kes püüab hoida kinni klassikalisest haridusest ja kultuurist, hoolib ja soovib päästa oma tundlikku ja tarka õpilast Tomi ning tema isa, tuntud ja rahva poolt armastatud näitlejat Robert Randi, keda on kistud elüüsium.com isiksust muutvasse ja hävitavasse maailma. Sarnane analoogia on ka kirjaniku eelmises romaanis "Pobeda 1946", kus hästi lõhnav ja hästi käituv Pobeda autoga KGBiit manipuleerib inimese, eelkõige väikese poisi loomupärase, rikkumata usaldusega, külvates tema ümber ja ühiskonda surma. Aga laps ei oska selle kõige eest põgeneda, vaid otsib ikka taga oma kurjuse suhu kadunud vanemaid.

Düstoopiline maailm nõrgestab alati inimestevahelist lähedust ja sidusust, nii ka romaanis "Elüüsiumi kutse", kus suhteid kontrollib nähtamatu rahamaailm infotehnoloogiliste vahenditega ning salateenistus oma vaevumärgatavate manipulatsioonidega. Kõik see koondub ühe inimese kätte, kelle nimi on Kim ja kes võib olla pärit ükskõik kust riigist, esindades koondarhetüüpi, kes figureerivad praegusel ajal meie elus ja haakuvad oma olemuselt  hästi elüüsium.com'iga. 

"Kõik kulges ju vastavalt plaanidele. Tema hegemoonia kasvas innukalt otsekui banaanipuu soodsas keskkonnas. Ta oli eri valdkondades märkamatult oma valdusi laiendanud, ostnud ja võitnud sõpru erinevatel aladel, rajanud fonde ja heategevuslikke ühinguid, leidnud poolehoidu nii riiklikes struktuurides kui erasektori./.../maailm koondus märkamatult üha rohkem tema ja ta liitlaste ümber, paljudest tema kaaskodanikest eemaldudes. Väikeettevõtjad olid välja suremas, pisikesed konkurendid nurka surutud, rahvavalgustajad vaesumas. Pandeemiad, lockdown'id ja majanduskriisid olid kokkuvõttes olnud laastavalt head." Viirused olid inimesed lõpuks ära hirmutanud. Viimaks oli raugemas rahva võitlusind sularaha poolt, inimvabaduste eest, streikide korraldamise nimel, sest nii sularaha, inimvabadused kui ka rahvakogunemised olid ebahügieenilised. Iga roju oma koju, oma arvutiekraani taha, oma virtuaalsõprade seltsi! Kim nipsutas sõrmi ja vaevumärgatav rahuldus muie ilmus ta suletud silmadega näole. Soojus ja päikesepaiste olid mõnusad. Mis sest, et kunstlik päike ja elektriline soojus, D-vitamiini tekkis ikkagi ja seda võis lisaks ka sünteetilise kapslina sisse võtta. Virtuaalmaailm näis olevat eriti õnnestunud "investeering". (lk 130-131)

Romaan "Elüüsiumi kutse" on vaatamata düstoopilisele maastikule näiliselt kerge ja hoogne lugemine, ilukirjanduslikult suurepäraselt struktureerituna loob ta sõnadega kunstiteose, kus reegel kirjuta kõigi viie meelega toimib asjade kirjeldamisel suurepäraselt ega jäta ei teadvust ega alateadvust rahule. Nägemine, heli, lõhn, puudutus ja maitse on viis lihtsat detaili, mis äratavad väljamõeldud maailma lugeja jaoks ellu.

Inimmeelte kunsti valdab Ilmar Taska hästi. Võib-olla aitab kaasa see, et ta on lapsena õppinud klaverit ja skulptuuri, mõlemad kunstialad teevad ka heli ja puudutuse suhtes tundlikuks. Ta on need seigad ka oma elukaart avalikkuse ees valgustades esile toonud. See meelte kasutamise oskus sai nähtavaks juba tema eelmises, 2016. aastal ilmunud romaanis "Pobeda 1946", mis on tänaseks tõlgitud 14 keelde ja valiti The Times Literary Supplementi poolt 2018. aasta parimate raamatute hulka. Tõesti mitte seepärast, et mõni meie oma kriitik kuulutas teose filmi käsikirjaks, vaid sellepärast, et inimteadvus saab alguse meelte kaudu ja ületab kunstiteosena riigipiire.

Ilukirjandus ja ka hea esseistika, mõttekirjandus algab sealt, kust algab inimese taju. Iga meel on võimas tööriist, kuid üheskoos ei kirjelda need lihtsalt maailma, milles sündmused toimuvad, vaid pakuvad lugejale kaasahaaravat kogemust. Nägemine, visuaalne kirjeldus on viiest meelest kõige enam kasutatav. Enamik toetub suuresti sellele, mida näeme. Visuaalid leiavad heas romaanis sidususe teiste meeltega. Juba Marcel Proust (1871–1922) mõistis, et lõhn ei ole paigal, maitsmismeel töötab, liigub ringi ja suhtleb inimesega. Lõhn on seotud ka mälu ja nostalgiaga, eriti kui lugejal on sellega sarnane mälestus. Puudutus, ehk kompamismeel, on üks meele osa.

Taska "Elüüsiumis" vaadatakse, nähakse, visualiseeritakse ja puudutatakse kogu aeg, raamatute lehti, riideid, teist inimest, see nõuab füüsilist ühendust. Kuid autor näitab ka, kuidas see puudutuse võlu kaob, võib muutuda koguni kahtlaseks, puudutuste jäljendamine saab võimalikuks eelkõige virtuaalprillide ja virtuaalkinnaste abil. Maailm saab elüüsium.com'is psühhosomaatilise dimensiooni, maitsemeel nõrgeneb, inimesed sünnivad sugupuuta ja ajaloota, see toimub justkui märkamatult, isegi rõõmsalt ja kergelt.

Hologrammina tõusevad kirjeldustesse ja ellu kurjuse arhetüübid, mis toidavad egoismi, nartsissismi, masohhismi ja ahnust – inimelu madaldavaid nähtusi. Õpetaja Ester, kel südametunnistus veel töötab, mõtleb neile kodututele lastele, kelle puhul Stalin leidis, et kõik üle 12-aastased lapsed tuleb lihtsalt maha lasta, mõtleb, kuidas manipuleeriti Hitlerjugendis saksa lastega, kes pidid looma valitud rassile parema homse. Taska teoses tegutseb ka virtuaalne Lenin oma hukutava ideoloogiaga, vihale ässitava kõnepruugiga, kust võime leida analoogiaid tänase päevaga. Silme ette tõuseb ka vana retsept kommunistlikust Hiinast, mis ületab kontinendid ja riigipiirid, kus koolilaste salgad hungveipingid aitasid korraldada kultuurirevolutsiooni: "... hävitada kõik vana ja kodanlik, naeruvääristada nii oma kõrgkultuuri väärtusi, puruks peksta grammofoniplaadid Mozarti muusikaga. Ajaloolisi monumente on purustatud igal kontinendil." (lk 265)

Kirjaniku tähendusi täis ja mõtestatud laused ja hea keeleline rütm teevad lugemise haaravaks, aga see pole seotud meelelahutuse ega pealiskaudsusega. Iga meel selles teoses on omal moel võimas tööriist, üheskoos ei kirjelda nad lihtsalt maailma, kus ja kuidas sündmused toimuvad, vaid pakuvad lugejale kaasahaaravat kogemust, nad panevad lugeja tahes-tahtmata küsimusi küsima.

Ilmar Taska ei anna oma teoses vastuseid, vaid jätab lahtiseid otsi, nii et lugeja jääb oma tõeotsingutes järele mõtlema. Nii inspireeris tema teos mind uuesti lehitsema ühe meie aja säravama mõtleja, filosoof Yuval Noah Harari teist "Homo Deus. Homse lühiajalugu"(Postimees Grupp, 2020), kus ta räägib sarnastest asjadest, millest ka Taska romaan, ja küsib, kuidas kaitsta oma habrast maailma iseenda hävitava tungi eest, infotehnoloogiat appi võttes.

Veidi enne romaani lugemist olin Postimehest lugenud Toomas Hendrik Ilvese eesti keelde tõlgitud kõnet Varssavi julgeolekukonverentsil. Hiljuti ilmus sama  kõne ka Eesti Päevalehes ja mul tekkis mõte, et see kõne on selle teosega ühel lainel, nii sarnaselt mõjus see Ilmar Taska poolt loodud ilukirjandusliku ettekujutuse taustal. Näitlikustamiseks lõik sellest:

"Tänaseks on liberaaldemokraatlik Lääs sellest üheselt mõistetavast selgusest loobunud. Me oleme muutunud kuriteo kaasosaliseks, tehes koostööd nendega, kes on valgustusajastu pärandiks oleva õigusriigi, inimõiguste ning vabaduse vaenlased. Me oleme süüdimatud kaasosalised iseenda hukkumises ja korruptsiooni ning varguse all ägava Venemaa hävimises. [...] Navalnõi tõeliseks austamiseks peame selle asemel silmitsi seisma meie enda liberaaldemokraatliku Lääne lehkamisega. See hais tõuseb meie endi korrumpeerunud poliitikutest ja erakondadest, meie naiivsetest ja ahnetest valitsustest ja isegi kõige prestiižsematest, sajandeid vanadest ülikoolidest. See hais levib ka ettevõtetest, kes hindavad kasumit kõrgemaks õiglusest, tõest ja vabadusest. Seda hoovab pankuritest, juristidest ja raamatupidajatest, kes pesevad raha ja mainet."

Paralleelselt Ilmar Taska teose lugemisega tuli uudis, et Mark Zuckerberg plaanib hakata metaversumit (metaverse) arendama. Ilmar Taska romaan paneb küsima, mida selline tulevikunägemuse realiseerumine endaga kaasa võib tuua? Küsimuste küsimine on lohutav, sest annab märku, et me pole loobunud veel oma privaatsusest ja individuaalsusest, muutunud nutiseadmete sõltlasteks. On lohutav, et algoritmid pole veel röövinud inimese autoriteeti ja vajadust hea romaani järele. Uued tehnoloogiad pole veel 21. sajandi humanistlikule maailmapöördele tagurpidikäiku andnud, aga me peame olema valvsad.

Vaatamata suurtele eksistentsiaalsetele teemadele leiab teose lõpustseen aset Elüüsiumi väljal, igavese elu kohas, kuhu saadeti Vana-Kreeka mütoloogias mütoloogilised kangelased, kelleks on ka meie aja filmitähed ja riigijuhid.

Me jääme koos õpetaja Estriga, teose ühe tegelasega (kes esindab veel midagi ehedat!) loetu ja nähtu üle järele mõtlema ja lihtsalt naudime head kirjanduslikku kunstiteost.