Urmas Lüüs. Tarbetuskunsti loov jõud

Urmas Lüüsi teos näituselt „Teatavate piiride poorsusest”, kus ta jätkas vanaemast maha jäänud käsitööd, et luua materiaalse kultuuri toel kahekõne siit ilmast lahkunud inimesega
Urmas Lüüsi teos näituselt „Teatavate piiride poorsusest”, kus ta jätkas vanaemast maha jäänud käsitööd, et luua materiaalse kultuuri toel kahekõne siit ilmast lahkunud inimesega

Milleks vormida keraamilist anumat, kuhu ei saa midagi sisse panna? Milleks õppida eriala, mis tööpõllule suundudes raha sisse ei too? Asjad, mida pealtnäha millekski vaja ei lähe, võivad mängida inimese elus olulisemat rolli, kui me arvata oskame, kirjutas Urmas Lüüs Müürilehes.

Viimase aasta jooksul olen mõtisklenud kord kuus Sirbi autorisarjas teemal "Olulised asjad". Põhiliselt kripeldab hingel küsimus, kuidas inimesed loovad asju ja asjad inimest. Inimese ja teda ümbritsevate esemete suhe pole kunagi ühesuunaline. Me ei loo vabast suvast kannustatuna vajalikke asju, mida kasutame seni, kuni need kasutuks muutuvad või huvi lahtub, vaid esemeline kultuur kuhjub, kihistub. Kõik tulev sisaldub olevas – nii nagu geeniused seisavad hiiglaste õlgadel, on ka igas eksisteerivas objektis tulevase, veel leiutamata eseme potentsiaal. Paljud leiutised, nagu trükipress, automatiseeritud kangasteljed või raadiosaatjad, polnud mitte säravad vaimuvälgatused, vaid oma ajastu kontekstis need lihtsalt ei saanud jääda leiutamata.

Põllupidamise ja karjakasvatuseni jõudmine muutis ühiskonda sedavõrd, et uutes kooslustes oleks võimatu siirduda kollektiivselt tagasi küti-korilase eluviisi juurde. Põllumajandussaaduste nurjatu ülejääk pani muistsete ühiskondade liikmed teistele erialadele spetsialiseeruma ja pidevat lisaväärtust otsima, sest väheste vaev põllul toitis ära paljude näljas kõhud. Selle asemel et jääda priipõlve naudisklema, kujunesid välja igasugu käsitöölised, vaimulikud, sõdalased, pruulmeistrid, kalapüüdjad. Saaduste parseldamiseks tekkisid kaubitsejad, kaubitsejate haldamiseks bürokraadid, rahavermijad ja pankurid. Selle lisandväärtuse arutult kuhjuva koorma all me praegu ägisemegi. 

Kui tuua mõni näide nüüdisajast, siis nutitelefoni väljatöötamine ei piirdunud pelga kasutusmugavuse suurenemisega, kuniks mõni uus tehnoröögatus need sahtlisse piipari ja Nokia 3310 seltsi suunab. Mobiilid on struktureerinud ümber kogu inimliku suhtluse olemuse, millest pole tagasiteed. Suhe esemega on dialoog, paaristants. Ka ese võib sammu sassi ajades meile varbale astuda – valu teha, koperdada, põrandalt solvunult kontsade klõpsudes ja ust paugutades lahkuda. Me üksnes ei oma esemeid, vaid esemed omavad ka meid. Nõuavad kaitset ja hoolt. Mida rohkem kuhjub omandit, seda enam kulutab see meie aega.1 Niida muru, hoolda autot, pese pesu.

Küll aga on üks esemete valdkond, mis mind eriti köidab – kasutud asjad. Tarbekunstnikuna kõrgub see paradoks giljotiinina mu pea kohal nagu mõtteline kaelaehe. Enamik mu loodud esemeid pole kasutatavad. Milleks vormida keraamilist anumat, kuhu ei saa midagi sisse panna? Milleks kududa kangast, mida ei saa rõivaiks õmmelda? Kasutud asjad on muidugi üksjagu oksüümoron, jaburus, vasturääkivus. Iga asja tegemise on keegi pidanud kunagi vaevaks võtma, kulutama sellele energiat ja aega. Iga asi on pidanud kunagi kellelegi mingil moel kasulik olema.

Kiviaegne luksuskaup

19. sajandi keskel hämmastas arheolooge, et kõige kaunimatel ja meisterlikemalt valmistatud kivikirvestel puudusid vähimadki kulumisjäljed.2 Neid poleks nagu kunagi kasutatud. Ka Charles Darwini ajas see avastus tusaseks, sest leiumaterjal läks vastuollu igasuguse evolutsiooniteoreetilise tõhususloogikaga, mis on vorminud meie liigi taju. Ja vanameistri marumeeli ei kütnud ainult kiviaegsed kirved. 1860. aasta aprillis kirjutas ta, et paabulindude saba ajab tal juba ühtainsat sulge nähes südame pahaks. Küsimus, miks kaunistavad just tugevaimaid alfaisaseid pompoosseimad sabasuled ja hirvedel kohmakaimad sarved, lõi teooriasse jämeda mõra, sest need vastuolulised kehaosad muutsid ühtlasi karja tugevaimad isendid karja haavatavaimateks, sest lahmakas saba muudab kergeks saagiks ja suured sarved takistavad võsasel maastikul põgenemist.3

Haigutava ava täitis hüpoteesiga iisraeli bioloog Amotz Zahavi, kes rajas n-ö koormiste teooria. Kokkuvõtvalt võiks selle sõnastada nii: "ma saan seda endale lubada". Ebaratsionaalne priiskamine edastab signaali "paaritu minuga või page hirmus, sest ma võin lubada ilu, mis seab mind liigikaaslastega võrreldes kõige suuremasse ohtu, kuna minu geeni tugevus ja füüsiline jõud kompenseerib selle kõik vaevata". Samasuguse koormise võtab profimaletaja, kui ta noormängijaga võisteldes partii alguses pooled oma nupud eemaldab. Sarnase loogika kohaselt võime vaadelda virtuoosselt tahutud kivikirveid kui neoliitilisi Hugo Bossi ülikondi, Rolexi kelli või Rolls-Royce'e. Need polnudki kunagi mõeldud raiumiseks, vaid toimisid linnusabasarnase edvistusornamendina. Coca-Cola ei palganud Michael Jordanit plakatile tema koolalembuse pärast, vaid selleks et näidata, kuidas nad võivad panna kas või maailma kalleima inimese oma limpsi limpsima.4 Ma saan seda endale lubada!

Kui vaadata vanu mõisafotosid, näeme naistel pitsilisi päevavarje, valgeid kindaid, korsettidega piitspeenikeseks vormitud pihtasid, sulgedega kübaraid, kõrgeid kontsi. Silmakarjuvalt ebamugavad rõivad, täiesti kasutud, võimaldavad vaid ettevaatlikku kõndi. Miks peaks tervemõistuslikud inimesed – ühiskonna harituimad ja heal järjel – otsustama kanda riideid, mis panevad end tundma võimalikult saamatuna? Sest nende riiete eesmärk polnud olla praktiline, kasulik oma baastähenduses, vaid toimida kommunikatsioonivahendina. Need riided kuulutasid, et "vaadake mind, ma ei tööta, ma olen rikas ja haritud, mu nahk pole päikesest põlenud nagu põllul kõrbevatel moonakatel, mu piht pole masajas nagu kooguga vett tarivatel talunaistel, käed pole mullased ega juuksed lüpsiks seotud".

Maailm on täis kasutuid asju. Soolataignast guaššidega plätserdatud plönn, mille kinkimisega avaldab laps vanematele tingimusteta armastust ning mille vastuvõtmise ja aastateks tolmu koguma panemisega ütleb lapsevanem, et ta armastab last tingimusteta vastu. Trükikojast otse makulatuuri suunatud nõukogudeaegne kangelasteos kahe aastaga viisaastakuplaani täitnud ämmaemandast. Rosamunde Pilcheri imalilase lemberomaani järgi vändatud veel imalam telesari vaesest naisest, kes suutis sotsiaalsetest klaasseintest hoolimata vallutada rikka mehe südame. Meediasensatsiooniks saanud "maailma kasutuim" masin, mis sisse lülitades ainsa funktsioonina end karbikaane alt ilmuva haamrikesega välja lülitab. Nende kasulikkus peitub alltekstides: eneseteostus, propaganda, ajaviide, kommunikatsioon, sotsiaalsed märguanded jne.

Kasu orjus on vilets kütus

Kasutan intriigi huvides teadlikult "kasulikkust" piiratud tähenduses. Miski, millest sünnib otsene realiseeruv tulu. Nagu Heidegger ironiseerib, peetakse kasulikeks asju, mida saab kasutada praktiliselt ja vahetult tehnilistel eesmärkidel, millekski, mis tekitab mingi efekti, millega saab majandada ja produtseerida, samas kui kasulikkust võiks näha tähenduses "tervendav" (sks Heilsam), s.t millenagi, mis toob inimese tema enda juurde. "Ah et tahad pärast gümnat maalimist või semiootikat õppima minna? Noormehele oleks ikka tulusam miski kasulikum, nagu mehhatroonika, IT või ärijuhtimine!" Need on kasulikud erialad, mis tagavad sulle sotsiaalse tellimusena töökoha ja pangalaenuvõimekuse. Võimaldavad "hästi ära elada".

Sedasi on ülikool muutunud ametikooliks. Sattusin artiklit kirjutades ühte hommikusöögilauda maailma tipus oleva disainikooli Central Saint Martinsi ehtekunstiprofessori Lin Cheungiga, kes nentis, et õppejõudude-tudengite suhte teenindaja-kliendi tasandile taandamine on tekitanud olukorra, kus ta peab tegema õppima tulnud noortest kolme aastaga tippdisainerid. Kunsti on aga äärmiselt keeruline õpetada. Pea võimatu. Kunsti saab vaid õppida. Õppejõud moodustavad tugistruktuuri, kelle toel areneda. Soov sirguda, lehti laiali ajada, uusi kihte luua, võrgustuda-risoomistuda, õide puhkedes teistega tolmelda ja lõpuks vilju küpsetada peab endal olema. 

Juba antiiktarkus teadis, et filosoofia arengu aluseelduseks on aeg, kus niisama istuda. Olla kasutu. Sellest võib järeldada, et parim haridus on kasutu ehk janu uue teadmise järele ei tohiks tugineda esmase vajaduse rahuldamisele. Platon on hoiatanud "Politeia" ja "Theaitetose" dialoogides Sokratese suu kaudu sundusliku õpetamise eest, sest vaba inimene ei tohiks omandada ühtegi teadmist orjalikult. Orjakütketeks peab ta ka majanduslikku saamahimu, staatust, muret enesekuvandi pärast. Vabal inimesel peab olema aega rääkida nii pikalt või lühidalt, kui ta tahab, olemata kella ori. Ori sarjab alati kaasorja ega pääse mõttekäikudes isetute universaalideni. Sedasi peaks ka akadeemia looma tudengitele võimaluse viibida turvalises eksimisruumis, mis põhineks ideedevahetusel, katsetamisel ja vabal ajal, mis laseb oma mõtteid lõpuni mõelda.

Kasu orjus on väga vilets kütus, millega uurimistööd edendada. Niipea kui uurimisprotsess ei too käegakatsutavat tulu, kaob stiimul ja kõrbev mootor jookseb kokku. Märksa parema kütusena toimib uudishimu. Uudishimu sünnitab kire, kirg õhutab mängulisust. Mänguhasart julgustab võtma ette käike, millel puudub esmane side ülesandepüstitusega. Mängitakse mängu ilu nimel. Kasulikkuse haardevõime piirdub märgi tabamisega. Kasutusele toetuv uudishimu õhutab kiikama silmapiiri taha ja leidma vastuseid, millele polnud teele asudes veel küsimusi. Teadus ja kultuur on kollektiivne looming. Kellegi elutööna valmivad isetud katked ühendavad järgmised tulijad uute teadmistega. Mõni õnnelik pusle kokkupanija saab patendirahad, Nobeli auhinna või surematu kuulsuse, ülejäänud mängurõõmu.

Mõnikord on tulevikku vaatavate tulemuste läbimängimiseks vaja uurimistöö olevikureaalsusest lahti ühendada. Näiteks spekulatiivse disaini valdkonnas lubab utoopiline mõtlemine ilma tõketeta mõtted lõpuni läbi mõelda. Argiühenduste kütkeis probleemide lahendamine sarnaneb Rubiku kuubiku keerutamisega. Saad punase külje kokku, keerab kollase paikaajamine selle kohe taas sassi. Iga lahenduskäik loob terve hunniku uusi probleeme. Spekuleeriv ideaalmudel on kui steriilsuses sündinud laborirott, kes annab kõige väiksema kõrvalekaldega testitulemusi.

Sellisel moel ei erine spekuleerivad teadus- ja disainiuurimused eriliselt kunstides toimuvast. Küberpungi visionäärid, nagu William Gibson või Philip K. Dick, lõid fantaasiamaailmu, kus tabud lahustusid, üksik põrkas vastu kollektiivset, hävingustsenaariumid olid leidnud oma kulminatsiooni ja autoritaarsed korporatsioonid teadaoleva maailmakorra ümber mänginud. Milleks selline kasutu eluvõõras fantaseerimine vajalik on? Eluvõõras on paraku elu ise. Iga inimene elab oma subjektiivses reaalsuses, mis on tema jaoks kõige reaalsem. Kõik, mis enesekuvandiga ei kattu, tühistatakse soovmõtlemisega. Spekulatsioonide, utoopiate ja düstoopiate läbimängimine seab kahtluse alla kollektiivsed kokkulepped, eelarvamused, tõekspidamised, väärtushinnangud, ideoloogiad, käitumisnormid, oletused. Võimaldab inimesel end piisavalt ohutust kaugusest kolmandas isikus vaadelda. Sedasi on kriitiline teooria, spekulatiivne disain ja fantaasiakirjandus ennekõike sotsiaalne uurimus kui otsene funktsionaalne toode. Utoopiad kingivad meile Martin Lutherile omase usu tulevikku: "Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu."

Kasutuse juurutamine

Kasutute küsimuste üle juurdlemine tekitab katkestuse argihallusest. Sedasi esitavad zen-budistid kimbatusse ajavaid mõtteprovokatsioone ehk kōan'e. Õpetuse saaja dualistlik vastandustele tuginev maailmapilt pannakse värisema selliste küsimustega nagu "milline oli sinu loomuomane nägu, enne kui ema ja isa su ilmale tõid" või "kahe käega plaksutamine loob heli, kuidas kõlab ühe käega plaksutamine". Sarnane himutu isetus pannakse proovile enamikus humanistlikes baastekstides zenist kristluseni, kus füüsilisele rünnakule soovitatakse vastata teise põse ettekeeramisega. Mõnes Põhja-Ameerika hõimus oli levinud traditsiooniline potlatch, mille käigus rikkamad jagasid oma mittetarbitava liigvara vaesematele, mis toimis ka eespool mainitud koormisena. Ainus viis, kuidas religioon on saanud hoida pandeemiliselt vohavat inimmassi laushävingust, on kasutuse juurutamine. Vaid omakasust hoidumine – ära varasta, ära himusta, ära tapa – tundub olevat ka praegu inimese ainus antropotseenist väljamurdmise tee. Viimaks on maailma päästmine vaid "kasutute" asjade ja tegude võimuses?

Sellisel moel võikski üheks ülikooli peamiseks funktsiooniks olla koan'i "aga mis siis kui" ning erialane haridus tuleb sellega kaasa nagu lisandväärtus. Kunagi kunstiakadeemias esimese kursuse filosoofialoengus sõnas õppejõud Indrek Meos, et filosoofia pole talle kunagi eriti midagi sisse toonud, küll aga hoidnud ära väga palju väljaminekuid. Ülikoolides teevad vanad keeled, nagu kreeka, ladina ja sanskrit, ruumi nooremale ja ajakohasemale inglise keelele. Samas kaob vanade kasutute keeltega võime tõlgendada baastekste, millel me ühiskond rajaneb.5 Viie tuhande aasta jagu kultuurimälukaotust põhjustab kollektiivse globaalamneesia. Meenub Piret Põldveri luulerida "maailm on nooreks jäänud".

Teadmised annavad meile inimväärikuse. Olen kuulnud lugusid koonduslaagritest, kus haritlaskond lõi vangikongides improviseeritud akadeemiaid. Peeti loenguid, diskuteeriti teaduse ja kultuuri üle, omandati olukorda silmas pidades justkui täielikult kasutuid teadmisi, paberitükkidele kirjutati luuletusi, lauldi ooperiaariaid, tsiteeriti kirjandusklassikat, joonistati söega papitükile pilte, mis räämas kongiseinu kaunistasid. Juunis kirjutasin Müürilehes Tšiili vangilaagrites valminud käsitööst, kus olematutes tingimustes loodi uskumatult virtuoosset ilu. Ilul ja teadmistel on võimestav omadus. Võimestamise ja väestamise lähedaseks sõnaks võiks pidada "vabadust".6 Pole siis ime, et barbaarsuse tõusuaegadel tabab raev kunstiteoseid, monumente ja raamatuid.

Tsiteerin lõpetuseks itaalia filosoofi Nuccio Ordinet: "Kogu selle ebakindluse juures on üks asi siiski kindel: kui laseme surra otstarbetusel, kui loobume tarbetuse loovast jõust, kui kuulame üksnes seda hukatuslikku sireenide laulu, mis tõukab meid tulu taga ajama, ei suuda me olla enamat kui haige ja mäluta inimkogum, mis kaotab eksinuna lõpuks arusaamise iseendast ja elust. Ja siis, kui vaimu kokkukuivamine on meid kõrbeks muutnud, on juba tõesti raske ette kujutada, et tarkuseta Homo sapiens võiks mängida veel mingit rolli inimkonna inimlikumaks muutmisel."7

1 Lotman, M. 2000. Ilusad asjad. – Tallinna Rakenduskunsti Triennaali kataloog "Omand", lk 12.
2 Colomina, B.; Wigley, M. 2016. Are We Human?, lk 42–45.
3 Javoiš, J. 2020. Keskkonnaprobleemide kolm vaala. – Vaba Akadeemia loeng, 27.11.
4 Samas.
5 Ordine, N. 2019. Kasutu kasulikkusest, lk 103.
6 Mõttekäik tugineb Eik Hermanni arutlusele artiklis "Vabaduse lapitekk". Müürileht, veebruar 2020.
7 Ordine, N. 2019. Kasutu kasulikkusest, lk 28.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: