Järgmise aasta veebruaris ilmub Anu Raua sulest jutukogu, mille annab välja kirjastus SE&JS (lühend pikast nimest "Sirje Endre ja sõbrad"-- toim). Raud selgitas, et kui vaibakunst annab ühe väljendusvõimaluse, siis on teatud asjad, mida on parem jutustada. "Mõned asjad on niisugused, et sa maalid neid sõnaga. Sa püüad oma mõtet kujutada, mõnda asja on õigem vaibaga lahendada, aga selliseid jutustavaid asju on aga hea jutustada," ütles ta.

Jutukogu jaoks on Raud ainest ammutanud oma elust. "Vahel on selleks niisugused kujundid, mille kaudu saab midagi edasi anda. Mõni asi on 20–30 aastat niimoodi tallel, et ma märkan ja mäletan seda ning ta tuleb äkki meelde, on mõne jutu juures vajalik või siis puudutab nii palju, et sellest on vaja kirjutada.

Tekstiilikunstniku kirjanduslik lapsepõlv

Kirjasõna on Anu Raua jaoks alati omanud suurt tähendust, kuna tema vanemad olid kirjanik ja luuletaja Mart Raud ja tõlkija Valda Raud, kes tõlkis selliseid autoreid nagu Twain, Salinger, Hemingway.

"Ma väärtustan sõna ja mind väga huvitab kirjandus. Ma ei saa öelda, et ma oleks palju lugenud, sest mu põhitöö, mis mind kõige enam huvitab, on vaiba kudumine ja see nõuab väga-väga palju aega ja vaipa kududes, ka seda välja mõeldes, joonistades ja maalides ei saa lugeda," rääkis ta.

"Mul on olnud see õnn, et ema oli väga suur lugeja ja ta küll tõlkis palju, aga tal olid ka mõned sõbrad Inglismaal, kes saatsid talle teoseid. Mõned läksid küll postis kaduma, aga mitte kõik ja kavalusega nad said siiski välja anda head kirjandust, mis muidu ei olekski võib-olla eesti lugejani jõudnud. Samas isal on minu arvates väga ilusat looduslüürikat ja sõnaseadmist."

Tema isa kuulus tuntud rühmitusse Arbujad, nii olid Raudade pere sagedased külalised ka mitmed tolleaegsed nimekad autorid. "August Sang ja Kersti Merilaas olid meil tihedad külalised. Isa ja August Sanga ühendas veel malelaud, veel oli isa malepartner ka Gustav Ernesaks. Kersti Merilaasi ja tema lapsi ma mäletan."

Arbujate loomingut iseloomustas nukker elutunnetus, mis ei ole ka Rauale võõras.

"Minus on see samuti olemas, nooremana oli vast rohkem. Aga kunagi tuleb niisugune aeg, kui hakkad rohkem nalja ka viskama, kui mõni suur kurb aeg üle läheb. Isal oli ka kindlasti see poeetiline nukrus, aga nukrus on ka ilus tegelikult."

Raud meenutas kalalkäiku koos isaga, kus isa õpetas talle, et ei tasu tunda huvi selle vastu, mis juba käes on, vaid alati tasub püüda juba uut. Võib tunduda, et see mõte suunab justkui pidevalt uusi väljakutseid otsima, aga Raud on just väga pühendunult oma tekstiilikunstniku kutsele truuks jäänud.

"Isa mõtleski seda, et kui ma olen vaibakunstnik ja teen vaipu, siis ma ei vaata eelmist, vaid mõtlen juba uut välja," selgitas ta.

"Praegu on ju moeasi vahetada elukutset või eriala. Tihtipeale lõpetatakse gümnaasium ja astutakse kolme kohta korraga sisse ning siis vaadatakse, kuhu on kasulikum või huvitavam minna," rääkis Raud.

"Kui mina noor olin, siis teadsin kindlalt, et minu klassist üks tahtis saada arstiks, teine kunstnikuks, mõni ka korstnapühkijaks. Sinnapoole liiguti ja seda õpitigi. Mõte oli selles, et sa õpid ameti ära ja siis teed seda tööd, mitte ei kulge ühest kõrgemast koolist teise ja kolmandasse, kuni lõpuks maandud erudeeritud pensionärina kusagil, nii et pole tööd teinudki," ütles Raud.

Raud rääkis, et vaipadel on eestlaste elus alati eriline koht olnud. "Kui me mõtleme Oskar Lutsu "Kevade" peale, mõtleme jõuludele, selle Paunvere kiriku peale, Arnole viiuli kinkimisele, lasipuude peale, nende hobuste, saanide ja regede peale, mis seal kiriku ääres olid ja millel olid väga-väga ilusad tekid peal," illustreeris ta.

"Tihti ju eestlased magasid oma hämarates kambrites kasuka all ja kui läksid välja, siis oli see au ning uhkus, et olid istmealused vaibad ja põlvepealsed vaibad, reekorju pealsed vaibad. Neid on meil muuseumis palju. Ka hobused olid kaetud tekkide ja vaipadega."

Heimtali eriline "maapaik"

Raua kodukoht Heimtali on inspireerinud kõiki, kes sinna külla satuvad, tudengitest presidentideni. "See koht on selline, et sinna on õigel ajal paistnud päike ja kuu, tähistaevas on seda kohta hoidnud. Mõned aastad tagasi tuli Mark Soosaar külla, siis olid virmalised, oli pakane ja külm. Mark ütles, et tule välja vaatama ja need virmalised olid veel teisel päevalgi," meenutas ta.

"Kolmandal päeval ma panin riidesse, et lähen jälle välja vaatama. Ema küsis, et kus sa lähed ja ütles, et kas sul häbi ei ole, see on püha hetk, mida antakse mõnele inimesele kord elus ja sina lähed lihtsalt virmalisi vaatama. Siis ma läksin välja ja tol õhtul neid ei olnudki. Need väga ilusad hetked on korraks vaid."

Raud rääkis, et selle maakoha teeb eriliseks see, et sinna on mitmed põlvkonnad panustanud ja omal ajal mõisa moonakadki. "Seal on selline elamise kiht. Armastusega elamise kiht või ka vaevaga elamise kiht – kõik niisugused elamise kihid ja need on sinna ladestunud ning salvestunud. Kes tahes jääb meile ööseks, ütleb, et küll siin on hea magada."

Raua rajatav keskus Heimtalis jäi riikliku toetuseta, kuid president Alar Karis algatas korjanduse, et see siiski teoks saaks. "Kõigepealt – mitte "keskus". Ma tahaks selle asendada sõnaga "maapaik". Teiseks, mitte mingil juhul "Anu Raua keskus", sest neid Raudasid on meie suguvõsas nii palju, kes on sinna rohkemgi panustanud, seda kohta hoidnud," ütles ta.

"Mida ma olen teinud, on see, et ma tõesti armastan seda kohta ja ma tahan, et see kestaks edasi, kauem kui mina. Ma väga loodan seda ja tänan kõiki, kes on kaasa löönud ning toetanud. Praegu terendab see võimalus, et see koht elab edasi ka ilma minuta," jätkas ta.

Raud selgitas, et üks oluline osa sellest on pärandi säilitamine.

"Mulle on lapsest saati meeldinud vanad asjad, näiteks kindaid jms olen korjanud. Esimene töökoht, kuhu ma tööle läksin, oli Rahvakunstimeistrite koondis Uku, siis sai palju komandeeringus käidud ja kui mul raha oli, siis ostsin kokku tekke ja vaipu," meenutas Raud. "Need on kõik seal Heimtali muuseumis ja see on see baas.

Ta lisas, et Heimtalis toimub rahvakunsti praktika, mis on toimunud seal 32 aastat ilma ühtegi aastat vahele jätmata. Ta loodab, et see kestab ka edasi.

"Heimtali mõis on ilus mõisakool, aga Heimtalis on ajalooline vallakeskus, mis on ainus Eestis, kus on olemas kõik need olulised asjad: vallakool, vallamaja, seltsimaja ja valla vaestemaja," rääkis ta.

"See viimane on hetkel maha põlenud, aga seda on võimalik taastada, see on meie Sihtasutus Raudvara põhikirjas, et taastada ajalooline vallakeskus. See peakski olema väikene vabaõhumuuseum nimega Vallakeskus, kus kõik käivad. Muuseumis on aga igasugune pärand," selgitas ta.

Armastus on loomingu alus

Raua jaoks algab soov loometööga end väljendada alati armastusest.

"Alati peab kedagi armastama ja kui ei, siis ei tule ka midagi. Öeldakse, et Jumal on armastus. Ja öeldakse, et kui Maarja läks, siis tema jälgedesse jäi kuld, kui keegi võttis selle kulla ja pani endale lauale, siis see laud läks põlema. See Jumala armastus on nii kontsentreeritud ja väljakannatamatu ning inimeste kaudu on see Jumala armastus justkui väljakannatataval kujul," ütles ta.

"Selle peale tuleb mul meelde, et kui ema tõlkis Salingeri, tuli Peeter Mudist külla. Ema kinkis talle selle raamatu, just novellid. Kui ta tuli uuesti, küsis ema, kas ta seda luges. Peeter ütles, et "oh ei, ma ei saa, see on nii võimas ja nii tundlik, mu närvid ei pea vastu, ma ootan kuni saan vanemaks, mu nahk läheb paksemaks ning süda läheb tuimemaks"," meenutas ta.

"Selles on mingit tõde, kui õrn või nõrk on see närvikava ning mida sa suudad või ei suuda. Aga jällegi, mida tugevam ja sügavam on armastus, seda suurem võimalus on midagi luua. Samas see sütitaja võib muidugi ka õnnetus või lein olla, tihtipeale ongi," jätkas ta.  

Inimeste ahnus koormab maailma

Anu Raua vanaonu oli Märt Raud, kes oli Eesti põlevkivitööstuse rajaja ja saates tõstatati küsimus tema suhtumisest rohepöörde temaatikasse.

"Põhiliselt ei ole see põlevkivi üksi süüdi, vaid inimeste ahnus. Kellelt me võiks õppida ja keda kuulata, siis Fred Jüssi ütlemine on see, et maailm on küllalt tugev, et katta meie vajadusi, aga mitte nii tugev, et katta meie ahnust," rääkis Raud.

"Üleliigne reisimine – lapsed pole Nuustakulgi käinud, aga jälle minnakse nendega Kanaari saartele. See on hirmuäratav nõudlikkus ja ahnus iseenda isiku suhtes. Ma ise olen püüdnud nii, et ma iseendale midagi ei tahaks. Mõõdukas tarbimine ja vähe tahtmine on lahendus."

Ka peagu ilmuvas jutukogus on ta seda temaatikat puudutanud, kasutades nii üldistavaid kui ka naljaga pooleks kujundeid. "Ühe loo nimi on "Virtsapütt", see näitab, kuidas on ohtlik, kui me käime joogivee all kolm korda päevas duši all ja ei mõtle sellele. See on tõsine küsimus," ütles Raud.

Kultuurisoovitus: "Mul on suur rõõm, et tänu sellele, et nii isa kui ema kirjutasid ning tõlkisid, siis see nende teise ilma minek nii palju ei sega. Kui tahan emaga rääkida, siis loen mõnda tema tõlgitud raamatut. Võtsin kaasa "Keldi palved" – esimene raamat, mis ma kätte võtsin ja kodus vaatasin, kuhu oli kirjutatud "Minu armsale tütrele Anule hinge kosutuseks ja teejuhiks." See võiks olla paljudele inimestele teejuht," jagas ta.

"Mina ei mäleta oma pika elu jooksul ühtegi jõuluvana, kellel ei oleks mulle olnud väikest ristkülikukujulist pakikest, ristimärgiks pael ümber seotud, kui selle lahti sõrmitsen, tuleb sealt kindlasti mõni raamat välja. Lugege seda raamatut, mille jõuluvana teile toob," soovitas ta.