Oled nüüd ERR-i kultuuritoimetuse teemadega paar kuud tegelenud. Kultuuri on ERR-is meeletult, alates kultuuriportaalist lõpetades kümnete ja kümnete kultuurisaadetega teles ja raadios. Kas peaks veel rohkem olema?

Jah, tõepoolest, kultuuri on ERR-is väga palju. Küsimus polegi niivõrd rõhuga sõnal "kas", vaid "kuidas". Kuidas kajastada, mida valida ja mida rõhutada? Kuidas leida huvitavaid nurki ja mil moel suurest mahust läbi närida ja leida sealt see põnev ja laiemale auditooriumile huvipakkuv, selles on küsimus. Ja sellega päevast päeva ka tegeleme.

Selleks, et ei tekiks liialt "ennast kiitmast me ei väsi" meeleolu, siis kas on ka midagi, mida kultuurivallas annaks ERR-is veel paremini teha? Oled sa juba nende kitsaskohtadega ka tegelenud?

Kui suures plaanis rääkida, siis loomulikult annaks paremini teha, kuid nagu ikka, kitsaskohtadele otsa vaadates tuleb neid leida süsteemist, mitte inimestest. Alati võiks olla aega ja tööjõudu rohkem, et kultuuriteemadega tegeleda. Usun, et iga toimetaja unistus on rohkem süveneda, mõtestada ja analüüsida. See ei ole aga ainult ERR-i probleem, see on ajastu märk. Siin peabki igaüks ise leidma enda jaoks parima viisi, et ennast katki ei teeks ja samas et ka kuulaja-vaataja-lugeja ootused saaks täidetud.

Kui aga spetsiifilisemalt läheneda, siis kindlasti annaks ja peaks tugevdama meie maja eri platvormide vahelist infovahetust. Oluline on panna huvitav materjal heas mõttes teenima kõiki kanaleid, sest lõppkokkuvõttes teenime me auditooriumi. Me konkureerime teiste meediamajadega, mitte omavahel, ja igal juhul peab esmajoones mõtlema auditooriumi huvidele. Et infovahetus tugevam oleks, on esimese hooga vaja tahet, et tahe tegudeni jõuaks, peab üleüldine mõttemall seda toetama. Ehk lihtsamalt öelduna: mida rohkem on toimetajaid ja ajakirjanikke, kes eri platvormide vahel suudavad orienteeruda, seda parem. Neid kindlasti juba on omajagu, aga selleks, et neid veelgi rohkem tekiks, peab neid kaasama eri platvormide töösse.

Üks küsimus, mis kultuurivaldkonnas on paratamatult keeruline, on kõigi gruppidega arvestamine ja nende võrdselt kajastamine: film, teater ja muusika saavad nii või teisiti tähelepanu, aga seal kõrval on veel kümneid väiksemaid valdkondi, alates arhitektuurist lõpetades moekunstiga. Mis on see võluvõti, et kõik valdkonnad leiaksid oma koha ja pinna ERR-i eetris?

Päris joonlauaga kultuuri mõõta ei saa ja polegi vast eesmärk. Siin tuleb mängu hea toimetaja, kelle töö ongi valiku tegemine ja selle toomine kuulajate, vaatajate ja lugejateni. Kui aga mõelda tasakaalustatud kajastuse peale ja püüelda mingigi valdkondadevahelise võrdsuse poole, siis alguse saab see teadvustamisest.

Me peame ise sellel silma peal hoidma, et kõik žanrid võimalikult palju kajastust leiaksid. Kõlab matemaatiliselt, aga kui sellele süsteemselt läheneda, on see võimalik. Loomulikult on sisu kõige olulisem, mitte Exceli tabeli järgi lugude tegemine, kuid tähelepanu peavad saama kõik valdkonnad, kus midagi huvitavat toimub.

Konkreetsemalt rääkides on tegelikult esimesed pääsukesed juba õige pea pesast välja lendamas. Pean silmas siis kaht uut kultuurisaadet, mis märtsis ETV2 eetrisse jõuavad. Räägi neist lähemalt.

Tõepoolest, märtsi alguses kaks uut saadet ilmavalgust näevad. Mõlemad saated lähevad eetrisse raadiomaja legendaarsest Valgest saalist, mille seina ehib Enn Põldroosi mosaiikpannoo. Mis võiks olla parem viis seda kunstiaaret esile tõsta ja tema õigesse kohta ehk inimeste pilgu alla tuua kui kasutada seda stuudio ühe keskse kujunduselemendina.

Mõlemad saated kannavad uuest stuudiost kantuna nime "Kultuuristuudio". Esimesel on juures alapealkiri "Arutelu", kus saatejuhid vestlevad kord nädalas kolmapäeviti päevakajalistel ja ajatutel kultuuriteemadel. Teoreetikud kohtuvad praktikutega ning üheskoos otsitakse vastuseid küsimustele ning konfliktidele lahendusi. Saatejuhid on Maarja Vaino, Kaupo Meiel ja Tarmo Tiisler. Nad hakkavad nädalast nädalasse roteeruma.

Teises saates, mis kannab nime "Kultuuristuudio. Looming" võetakse fookusesse looja üks või mitu teost, mida avatakse koos mõtestajaga. Oluline on esile tõsta see kõige olulisem ehk meistri töö ning anda sellele ka laiemat konteksti. Saatel võiks olla ka hariduslikku puudet, see võiks kultuurihuvilisele vaatajale anda nii teadmisi kui ka süvendada huvi kultuuri vastu. Ka siin saates on saatejuhid roteeruvad: Ave Häkli, Meelis Oidsalu ja Kaspar Viilup.

Millised on su edasised plaanid 2022. aasta jooksul? Kaks uut kultuurisaadet lükkad käima, aga kas on ka mingid pikaajalisemad plaanid, millega hakkad tegelema?

Kui ma oma visiooni kultuuritoimetuse tööks esitasin, oli seal loomulikult ka pikemas ajavaates nägemust. Sõiduplaan peab ees olema, kuid palju sõltub ka teeoludest ja kaasreisijatest, mis kindlasti uusi ideid peale toovad. Ma konkreetsetest plaanidest, enne kui need käima pole lükatud, veel ei räägiks. Kui aga õige aeg, siis küll.

Laiemapindsem soov on aga kindlasti välja töötada püsiv ja toimiv mehhanism platvormidevaheliseks koostööks, samuti arendada uusi formaate ning algatada rohkem ise kultuuridiskussiooni. Olulised märksõnad, mis siis olenemata aja iseloomust nii minu kui ka terve toimetusega kaasas võiksid käia, on loominguline vabadus, suhtluskultuur ja kultuuriharidus ja -haritus.

Üks osa kultuurist on ka soovituste jagamine. Äkki jagad paar soovitust, mida ise oled viimasel ajal näinud, lugenud, vaadanud? Mis 2022. aasta algusest eredamalt meelde on jäänud?

Selle aasta algusest on eredaim kultuurielamus Peeter Kormašovi raamat "Peatusest peatusesse". Sädelev huumor, snaipritäpsusega kirjeldused ja valusaus vaade nii endale kui ka talletatud mälestustele. Suurepärane oskus ennast ja meid ümbritsevat ühiskonda mõtestada ja analüüsida.

Suure elamuse pakkus ka Kunstihoones avatud Kristi Kongi ja Krista Mölderi näitus "…ja teised valguse varjundid". Mu süda tuksub koloristidega samas rütmis ja meisterlik dialoog, mis kahe kunstniku teostest tekkis, pakkus hingele palsamit.