Millal esimesed ettevalmistused selle filmi jaoks pihta hakkasid? Ja miks otsustasid Lydia Rahulast filmi teha, on sul temaga ka isiklik kokkupuude?

Idee autor on meie produtsent Eero Nõgene, see mõte hakkas tema peas keerlema ilmselt samal ajal ideedega Ott Tänaku ja Rein Rannapi dokfilmidest. Kõigi kolme filmi tegemist alustasime 2018. aastal, kuid Lydia ja Reinu filmide võtted jätkusid veel pärast seda kui Oti film oli juba ammu kinos.

Eero Nõgene on Lydia Rahula endine õpilane Tallinna 21. koolist ning praegu õpetab Lydia mõlemat ta poega, kes laulavad ka Tallinna poistekooris. Selliseid näiteid on veelgi, kus Lydia taktikepi all on laulnud ja muusikaharidust saanud nii isad kui pojad. Eerole on jätnud sügava mulje Lydia vahetu kaasatõmbav positiivne energia, mis ei ole kusagile kadunud, vaid on ajas jäänud.

Milliste mõtete-tunnetega Lydia selle pakkumise vastu võttis, et temast filmi teha?

Lydia veenmisega tegeles samuti Eero. Eks Lydia algul oli kahtlev, et kas temas ikka on ainest terveks filmiks. Lisaks on tal enda sõnutsi palju lihtsam oma mõtted kirja panna kui neid suuliselt kaamera ees väljendada. Ta kardab, et valgub oma jutuga laiali ja mõte läheb lappama. Eks seda juhtus ka, aga selleks on meil ju n-ö montaažikäärid. Aga enamasti oli see ikka asjatu kartus, nagu on ka filmist näha.

Kuidas sa täpselt Lydiale lähenema hakkasid? Filmis näeme üpris mitut erinevat Lydiat, alates mentorist ja eestvedajast kuni pereemani.

Ma olin varem Lydiaga mõned korrad kokku puutunud, aga ega ma teda hästi ei tundnud. Esimesest võttepäevast oli aga selge, et temaga on väga lihtne koostööd teha. Ta võttis meid kohe omaks ja leidsin kiiresti temaga ühise keele. Nagu Lydia abikaasa Tõnis filmis ütleb: ta on tegelikult ju selline rahulik inimene, kellega on mõnus koos olla.

Lydia ja Tõnise suhet oli väga armas kõrvalt jälgida, nad on väga hästi kokku kasvanud tiim. See on ju imeline ja kadestamisväärt, kui on näha, et pärast 50 aastat kooselu inimesed endiselt naudivad teineteise seltskonda.

No ja rahulik on Lydia tõesti, filmi alguses on stseen, kus ta jääb lifti kinni vahetult enne oma 70. juubeli pidulikku tähistamist kooli saalis. Nii mõnigi oleks sellises situatsioonis närvi kaotanud, aga mitte Lydia. On ka arvatud, et see stseen oli lavastatud, aga see juhtus tõesti päriselt, õnneks olime samal ajal liftis ka mina ja operaator.

Dokiõnne oli meil veelgi, kui laulupeo rongkäigus valisime juhuslikult koha maja juures, mille rõdult hüüdsid tüdrukud: elagu õpetaja Lydia Rahula, sa oled parim õpetaja!

Kas sa leidsid üles ka mõne sellise külje Lydias, mida sealt oodata ei osanud?

Lydia on üks kummaline sümbioos juhist ja edukast juhtimise stiilist, olles samal ajal tavaelus üpriski tuulepea. Ma teadsin, et ta on nooruslik ja energiline, aga kohati ta ikka hämmastas mind oma energiaga. Eriti arvestades, et ta käib kaheksandat aastakümmet. Temast palju nooremad ei suuda teha nii palju kükke ja kätekõverdusi või mängida poistega jalgpalli. Lydia puhul on tõepoolest vanus ainult number.

Filmi üks huvitavamaid külgi ongi see, kui näeme Lydia väikesed õpetussõnu oma laulukoori poistele, "Lydia" on otsekui väike moraaliõpik, kuidas oleks õige käituda. Kui vabalt Lydia end kaamera ees tundis?

Kaamerad ei paistnud teda üldse segavat, minu arvates oli ta koguaeg ühesugune, hoolimata sellest, kas filmisime või mitte. Lydia ise küll on maininud, et ei tundnud ennast vabalt, kui mikrofonijuhtmed küljes, aga aru küll ei saanud.

Olen kuulnud ka kommentaare inimestelt, kes teda tunnevad, et selline ta ongi, nagu filmis näha saab.

Neid tuntud Eesti muusikuid, kes filmis Lydiast räägivad, on palju, Usun, et polnud ilmselt keeruline neid inimesi leida, kes temast rääkiksid?

Tõepoolest, ka see osutus lihtsaks. Neid tänaseks tuntud muusikuid ning ühiskonnategelasi on palju, kes tema käe all jo-le-mi'd õppinud. Valisime nende hulgast filmi Tallinna poistekoori endised lauljad Koit Toome ja Karl-Erik Taukari ning Siim Aimla, kes laulis Lydia juhendamisel RAM-i ettevalmistuskooris ning tunnustatud koolidirektor Hendrik Aguri, kellele Lydia oli muusikaõpetajaks algklassides Viljandis.

Stereoteki käe all valmis viimati film Rein Rannapist, kellel oli palju näpunäiteid, kuidas filmi pärast ümber teha. Kas Lydia Rahula jäi filmi lõppversiooniga rahule?

Jällegi oli Lydiaga lihtne, tal oli ainult üks pisikene parandus. Nagu nad mulle Tõnisega kirjutasid pärast filmi läbivaatamist: Rahulad on rahul!

Meenuta äkki mõnd hetke, mida filmi valmimise käigus nägid ja kogesid, aga mis lõpuks filmi ikkagi ei jõudnud. 

Laulupeol filmitud materjali oleks tahtnud rohkemgi näidata, kui filmi mahtus. Väga huvitav oli näha laulupidu dirigendi silmade läbi, käia neil päevadel Lydial kaameraga järel ning näha, mida ta läbi elab ja kuidas valmistub lava taga selle ühe laulu dirigeerimiseks. Ma sain ise nende päevade jooksul filmides nii tugeva emotsionaalse laengu, millest loodetavasti osa on jõudnud ka ekraanile.

Filmist jääb mulje, et viimaste aastate jooksul jälgisite Lydia Rahula ja tema poistekoori tegemisi ikkagi tunde ja tunde. Kui palju võttepäevi selle filmi jaoks kokku tuli?

Materjali kogunes tõesti mitukümmend tundi ja võttepäevi oli palju, täpset arvu ei oskagi öelda.

Sinu kaasabil on viimase mõne kuu jooksul vaatajate ette jõudnud juba kaks dokfilmi olulist Eesti muusikafiguuridest. Kuhu edasi? Kellest järgmisena filmi teed?

Meil Sterotek Filmis on tõepoolest juba ka uus film töös. Pöördume nüüd tagasi autoralli juurde. Teeme dokumentaalfilmi Lada VFTS-idest ja Eesti rallisõitjatest, kes nendega NSV Liidu koondises kihutasid. Üks kuldsemaid kümnendeid on kindlasti 80-ndad, kui ralli oli popp ja rallisõitjad olid staarid. Tollest ajast on meie rallilegendidel tohutul hulgal rääkimata ja tänapäeval uskumatuna tunduvaid lugusid elust autosportlastena absurdses nõukogude süsteemis ja maailma ralliradadel. Nad on ühel aastakümnel olnud Eesti edukaimad sportlased ja oleks kurb, kui väga oluline osa meie autospordist koos nendega lihtsalt ajaloo prügikasti kaoks.