"Batman" ("The Batman")
Režissöör: Matt Reeves

Olen juba tüdinud sellest, et ikka ja jälle üritatakse Matt Reevesi värsket "Batmani" panna ühele pulgale Christopher Nolani nn Pimeduse Rüütli triloogiaga: kuigi filmi peakangelane on tõepoolest sama, asetavad nad selle loo ikkagi täiesti teistest elementidest kokku ning ühisosa nende vahel on tinglik ja otsitud. Pigem pean tunnistama, olles värskelt Nolani filmid üle vaadanud, et need ei ole ajale kuigi hästi vastu pidanud, pigem mõjub nende loojutustus laisalt ning kaasaegsete blockbuster'ite kontekstis jätab näiteks "The Dark Knight" juba pisut õõnsa mulje. Reeves seevastu arvestab kõigi kaasaegse A-kategooria suurfilmi reeglitega ja naudib seda ülesannet täiel rinnal.

Mulle meeldis idee, mida ühes arvustuses rõhutati: "Batman" on väga hea film, aga tuleb meeles pidada, et tegu on ikkagi vaid koomiksifilmiga. Ehk on tõesti "Batmani" staatus filmikaanonis kuidagi liiga kõrgeks muutunud ning ekraniseeringuid kiputakse asetama valele skaalale, sest Matt Reevesi värske film on ennekõike suurepärane popkornikino, millele on raske midagi ette heita. Kolm tundi möödusid linnutiivul ja kui tagasi mõeldes pole sellest filmist just liiga palju kaasa võtta, siis põgeneksin rõõmuga lämmatava reaalsuse eest uuesti "Batmani" seansile.

Tõsi on see, et Matt Reeves on Nolani niigi tumedale Batmanile veel mitu vinti peale keeranud ja röövinud Gothamist igasuguse helguse-valguse. Seda kinnitab hästi filmi koloriit: suurema osa ajast koosneb pildikeel vaid punasest, kollasest ja mustast toonist, maksimaalne päevavalgus, mida näeme, on õrn koidukuma, pärast mida võtab kogu maa üle jälle ööpimedus. Ilmselt pole ka kunagi varem Batmani tegelased niivõrd inimlikud olnud.

Nii nimitegelane kui ka Zoe Kravitzi kehastatud Catwoman ning kõikvõimalikud pahalased on ennekõike inimesed, kes lootusetult põhja käinud linnas oma kohta otsivad. Kõik nad liiguvad oma eesmärgi poole vahendeid valimata, mistõttu hägustab "Batman" piiri hea ja kurja vahel pea olematuks, kõigisse tegelastesse saab suhtuda vähemalt teatava empaatiaga. Kui Christan Bale'ist joonistus Nolani filmides paratamatult välja macho-figuur, siis Robert Pattinsoni kehastatud Bruce Wayne on nõrk ja katkine persoon, ilma maskita on ta täielik inimvare, kellel aitab eluga toime tulla vaid Batmani kui müüdiga kaasnev oreool.

Tungiv soovitus on oma liigne kriitiline meel koju jätta ja minna lihtsalt kinno tipptasemel meelelahutust nautima. Kas kolme tunni jooksul lahti rulluv lugu on midagi sellist, mis jääb ka pärast pikaks ajaks meelde? Muidugi mitte, aga püüdke mulle nüüd ümber jutustada mõnd viie aasta tagust "kõrgelt kiidetud" Marveli filmi. Eksole...

"Cyrano"
Režissöör: Joe Wright

Oeh, Oscari-periood on kohal ja jälle potsatab kinodesse riburadapidi muusikale. Piinlik tunnistada, aga mingil hetkel mulle tõepoolest meeldis sari "Glee" ja ka film "Hairspray" tundub omal perverssel kombel sümpaatne, nüüd aga olen sellest jälle kuidagi väsinud. Melodraamade meister Joe Wright – kes teeb vist viimasel ajal kõik endast oleneva, et Oscarite ajal pildis olla – teenib kindlasti oma fännide hüve, kõigi teiste jaoks on värske linateos prantsuse kirjaniku Cyrano de Bergeraci armukolmnurgast lihtsalt tüütult tavaline, tuttavlik ja ebaoriginaalne.

Ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi küünik, kellele ei meeldiks ilusad asjad, ka häid romantilisi draamasid vaatan suurima rõõmuga, kuid "Cyrano" mõjub kuidagi eriti kulunult. Teatrilavad üle maailma on selliseid lavastusi ikka ja alati täis olnud ning ilmselt selles vallas ka suuremat muutust ei toimu, aga ehk võiks filmimeediumi vahendusel proovida natukene kastist välja murda? "La La Land" oli hea näide, kuidas tõsta klišeelised muusikalielemendid kaasaega, "Cyrano" seevastu tüürib sihikindlalt vastassuunas ja püüabki teha asju vanamoodi. Kohati võib see pakkuda turvatunnet, teisalt ei suuda pea kahetunnine linateos oma tavapärasusega lõpuni küljes hoida.

Huvitaval kombel vaevlevad paljud Hollywoodi muusikalid ühe ja sama häiriva probleemi käes: enamik meesosatäitjad lihtsalt ei oska laulda. Peter Dinklage on sümpaatne näitleja ja saab ka üldiselt nimitegelase rollida hästi hakkama, kui aga tuleb laulunumber, siis on, khm, pisut piinlik. Õnneks päästab olukorra Haley Bennett, kes saab filmis tõeliselt särada: ühelt poolt on tema laulunumbrid tõepoolest lummavad ning kui otsida üht mõjuvat põhjust, miks "Cyranole" võimalus anda, on see just tema osatäitmine.

Rõhutan samas veelkord, et muusikalid, eriti just rõhutatult konservatiivsed ja imalate kostüümidraamade suunas kalduvad neist, ei ole mind kunagi liialt huvitanud. Kui tunnete, et praegusel lootusetult ajal on just midagi sellist palsamiks teie hingele, võite vabalt "Cyranole" võimaluse anda. Ise otsin lohutust pigem Hollywoodi kehavapoolsetest action-filmidest...

"Koer" ("Dog")
Režissöörid: Reid Carolin, Channing Tatum

Kui vaadata filmi "Koer" turunduskampaaniat, siis kohati jääb mulje, et nad ei tahagi kedagi kinno meelitada. Plakatifoto koos koeraga poseerivast Channing Tatumist ei anna aimugi, mis filmiga päriselt tegu on, pane sinna juurde veel kõige mittemidagiütlevam pealkiri ja vaataja lööb lihtsalt käega. Pärast koroonavaakumit, kui kinokavades puhus tõepoolest tuul, on praegu valikut küllalt ning kahtlasemad filmid jäetakse lihtsalt kõrvale. Kui poleks olnud mõnd kiitvat arvustust, siis ei oleks ilmselt isegi sellele võimalust andnud.

Tegelikult on "Koer" aga palju tugevam, kui ma esialgu arvata oskasin. Kuigi film kasutab ka mitmeid Hollywoodi kommertskino vahendeid (kas oli ikka päriselt vaja tuua sisse piinlik tantra jooga episood?), siis südames on tegu ikkagi minimalistliku, vaat et isegi indie'liku teekonnafilmiga. Häid road movie'sid kohtab ühe vähem ja "Koer" on selles vallas hea erand: heas mõttes klassikaline lugu, kus mees rändab läbi Ameerika, et viia üks temperamente koer oma peremehe matustele, kuid ootamatult avastab selle reisi käigus ka iseennast.

Midagi maailmamuutvat seega "Koerast" oodata ei tasu, aga eluterve huumor ja hästi kirjutatud stsenaarium hoiavad seda lugu hästi koos, ka filmi süda on õige koha peal. Hollywoodis on sõjaveteranidest kõvasti filme tehtud, üks pateetilisem kui teine, "Koer" on neist kindlasti üks kergemaid, aga seejuures ka elulisemaid-tõsiseltvõetavamaid.

Ei tasu unustada seda, et tegemist on Channing Tatumi esimese lavastajatööga, jääb vaid loota, et kehvapoolsetes komöödiates näitlemise asemel jätkaks ta ka tulevikus korralikult läbi töötatud draamadega. Raskeks ajaks turgutav vaatamine.

Kõigile õrna hingega vaatajatele ka spoiler: koer ei saa lõpus surma. Arvestades iga teist õudusfilmi, kus külma südamega loomi tapetakse, tuleb seda vist mainida.

"Spencer"
Režissöör: Pablo Larrain

Kas me tahame näha ajal, kui meist 1000 kilomeetri kaugusel käib kohutav sõjategevus, kuidas rikkad inimesed vaevlevad eksistentsiaalses kriisis? Pealtnäha on see viimane asi, mis hetkel vaatamislauale võiks jõuda, aga Tšiili tipplavastaja Pablo Larraini sissevaade printsess Diana ellu on nii nüansirohke ja ootamatult universaalne, et ei mõju ka kriisiajal kuidagi elukaugelt. Pigem isegi vastupidi: Larrain kisub vägivaldselt maha kuningapere naeruväärsed kardinad (kohati isegi sõna otseses mõttes!) ja näitab inimesi nende tagasi kogu ebatäiuses.

Larraini valitud fookus on ootamatu: vaatajale ei hakata Vikipeediat lahti jutustama, eeldatakse, et enamik meist on selle looga juba kursis, mistõttu toimub kogu tegevus vaid mõne päeva jooksul maamajas, kus kuningapere tähistab jõulupühi. Ka nendes kitsastes raamides ei näidata meile mitte otseselt sündmuseid, vaid sellele eelnevaid-järgnevaid reaktsioone, režissööri ei huvita Briti kuningapere ümbritsev ebavajalike kommete rägastik, kui üldse, siis heidab ta nende üle nalja, ent neile ei pühendata liialt ekraaniaega. Pigem on vaataja printsess Dianaga silmitsi, üksi, kohati ebamugavalt isoleeritud olukorras, mis annab filmile isegi psühholoogilise trilleri mõõtme.

Lihtne oleks heita filmile ette küünilisust ning kui film vaatajat lõplikult kaasa ei haara, siis võibki selline mulje jääda. Kristen Stewarti kehastatud nimitegelane on stoiline ja emotsioonitu, ta mängib otsekui null-tegelast, kelle sisemised vastuolud, kahtlused ja karid paljastud vaid üksikute psühhootiliste plahvatusena. Sellega peegeldab aga "Spencer" imeliselt jõuetukstegevat reaalsust, milles Diana igapäevaselt elas: tema elu, sarnaselt sellele filmile, ongi imekaunis klantspilt, pehmetes toonides muinaslugu, kus ka kõige väiksema eksimuse peale hakkab järjekindel teenijaskond sulle kui paha vaim peale käima.

Kui Larraini eelmine biograafiline draama märgilisest naistegelasest – "Jackie" – jäi ühetaoliseks oscarbait'iks, siis "Spencer" on tipptasemel autorikino, mis väärib igati tähelepanu. Huvitav oleks teada, kuidas reageerisid kuningapere liikmed sellele filmile? Mitmeid neist ei näita seal just, khm, kõige paremas valguses.

"Suzanna Andler"
Režissöör: Benoit Jacquot

Huvitaval kombel on prantsuse lavastaja Benoit Jacquot' värske film "Suzanna Andler" otsekui "Spenceri" väiksem õde, sest teemad on üks-ühele samad. Siingi näeme ühe rikka naise kõhklusi, kuhu oma elus edasi liikuda: kas jätta maha rikas mees, kelle vastu tal pole juba aastaid tundeid, või minna elus edasi vanaviisi, surudes sel juhul tahaplaanile enda mõtted ja tunded. Kui "Spencer" peidab sinna ka universaalsemaid sõnumeid, siis "Suzanna Andler" on klassikaline tõusiklik Euroopa art-house, mis naudib oma mugavuspositsiooni ja ei tahagi sellelt troonilt tavainimeste sekka laskuda.

Mõneti teen ma sellega küll filmile liiga, sest kuigi oma sisuliselt on "Suzanna Andler" tõesti pisut kõrk ja elukauge, siis koorub sealt tasahilju välja midagi "Kes kardab Virginia Woolfi" laadset. Oluline ei ole lõpuks mitte see, millest Charlotte Gainsbourgi kehastatud nimitegelane räägib, vaid mingi salajane, vaid vaevu aimatavalt selguv mäng, mida Suzanna oma abikaasaga mängib. Nende suhe ei allu tavapärastele loogikatele, vaid see on lõputu kassi-hiire mäng, kus üritatakse üksteist üle trumbata, proovile panna, ninapidi vedada. Seda ei tehta aga mitte ainult üksteise hinnaga, vaid mängu rebitakse ka kõik ümberkaudset inimesed, söötes neile ette valesid ja alusetu lubadusi, millest lõpuks kinni ei peeta.

Kuigi filmi 90 minutist saanuks vabalt veerand tundi maha toimetada ning tervik olnuks tugevam, on "Suzanna Andleri" kese ikkagi Charlotte Gainsbourg, ilma temata laguneks film koost ning järgi jääks vaid kõle mereäärne villa, kus tegevus toimub. Tema roll näib pealtnäha lihtne: kõik emotsioonid on alla surutud, vaataja näeb vaid üht kalki naist, kelle on elu marutuuled täiesti tundetuks lihvinud. See on aga samuti teesklus, reaalset Suzanna Andlerit näeme neist pisikestes tundesähvatustes, kui ta üürikeseks hetkeks enesevalitsuse kaotab. Paljustki esindab tema tegelaskuju ka filmi põhiolemust: vaatajale esitletakse vaid poolikut reaalsust, lõplik tõde jääbki saladuseks, osad lüngad tuleb lihtsalt saalisolijal endal täita.

Benoit Jacquot' film pole kahtlemata kõigile, sest visuaalselt toimub seal vähe ning pingpongitav dialoog, mis rändab kohati täiesti ebaolulistel radadel, võib paljude jaoks tunduda tühine, kuid kannatlikud vaatajaid ei lahku saalis tühjade pihkudega.