"Belfast"
Režissöör: Kenneth Branagh

Huvitaval kombel on Kenneth Branagh värske linateos "Belfast" kriitikud kahte lehte ajanud: osadele meeldib väga (mina nende hulgas!), teised heidavad ette küünilisust ja peavad seda hõredaks ja õõnsaks oscarbait'iks. Mõneti võib neid küll mõista: Branagh vaatab tagasi oma lapsepõlve, kuid teda ei huvita kaine realism, vaid pigem lapsemeelne ja nostalgiahõnguline unenägu, mis võib küünilisi täiskasvanuid küll närvi ajada. Praeguse kriisi kontekstis saab "Belfast" aga omalaadseks rahusõnumiks, mis aitab leida ka kõige suuremas lootusetuses killukese lootust.

Kuigi Branagh teeb vaatajatele ka väikese ajalootunni 1960. aastate rahutustest Belfasti tänavatel, siis filmi põhiline väärtus peitub ikkagi universaalses nostalgiatundes, mille ta on suutnud kuidagi kinni püüda ja ära dresseerida. Lapse vaatepunktist räägitud linateoseid on palju, "Belfast" sarnaneb sellest küljest aga kõige enam Ameerika jõuluklassikule "A Christmas Story": mõlemad filmid sunnivad ka kõige jonnakamal vaatajal leidma endas üles killukese empaatiat, et noort peakangelast mõista. Kui sellega kaasa minna, siis raputab ekraanil toimuv tolmust puhtaks ka mitmed endagi lapsepõlvepildid, mis on kuskile alateadvuse kaugetele riiulitele peidetud.

"Belfast" tuletab meelde, et täiskasvanuna ei tohiks lõplikult ära kaotada seda last, kes meie sees kuskil endiselt olemas on. Olukorras, kus maailm meie ümber põleb heleda leegiga, tulebki teatud probleemidega hakkama saamiseks ilmselt lihtsalt oma meelsust ja vaatepunkti muuta ning Kenneth Branagh' meditatiivne lapsepõlvemälestus annab selleks paar head näpunäidet. Kuigi filmis on lapselik naivism tepitud ka koleduse, kurbuse ning sõjaga, siis jätab "Belfast" lõpuks südamesse ikkagi vaid rõõmu ja head tuju.

"Sellest saab meie suvi"
Režissöör: Marje Tõemäe

Lapsepõlveradadel ka jätkame. Mõnes mõttes võib öelda, et Marje Tõemäe tegi Eesti oma "Boyhoodi", sest järg tema 2010. aastal valminud dokile "Aeg on siin" loob mõttelise ajajoone, mis annab võimaluse lisaks nelja noore inimese elukaarele heita pilk ka eesti ühiskonna arengule kõige laiemas plaanis. Kui eraldiseisvalt võib Tõemäe eelmine dokk tänaseks ehk pisut päevinäinud tunduda, siis koos värske filmiga "Sellest saab meie suvi" moodustab see ühe aegadeülese terviku, mis lausa nõuab kolmandat filmi kuskil 2030. aastal.

Dokki "Sellest saab meie suvi" võib ka vaadata kui omalaadset regionaalpoliitilist dokumenti, mis aitab mõista, kuidas kooliharidus maal või linnas üht noort inimest mõjutab. Lihtsat vastust sellele küsimusele ilmselt polegi ja võimalik, et lõplikke järeldusi saakski teha alles pärast kolmandat filmi, mis näitaks, kuidas noored on üles ehitanud oma perekonna ning leidnud oma elutee. Küll aga on huvitav näha, et filmis "Aeg on siin" puhtakujulise linnatüdrukuna silma paistnud Doris on tänaseks ka pigem kärast-mürast väsinud ja soovib elult midagi muud...

Kohati oleks veel rohkem tahtnud näha nn halle kardinale ehk emasid-isasid, kes taustajõududena olid mõlemas filmis olemas, kuid fookus jäi alati tugevalt lastele. Oli kuidagi armas vaadata, et osad vanemad olid oma nüüdseks täiskasvanuikka jõudnud võsukestesse aastatega veel rohkem kiindunud ning ei tahtnud neist kuidagimoodi lahti lasta.

Loodetavasti korraldavad mõned Eesti kinodes ka "Aeg on siin" ja "Sellest saab meie suvi" topeltlinastusi, sest just niiviisi hakkavad korduvad motiivid kõige paremini tööle ning on võimalik tõmmata mingid mõttelisi niite nende kahe filmi vahele. Ja kui neid linastusi ka ei toimu, siis varsti on uus dokk ilmselt kättesaadav voogedastusplatvormidel ja saab kodus endale isegi filmiõhtu korraldada.

"The Adam Project"
Režissöör: Shawn Levy

Taas üks Netflixi film kategooriast "see peaks olema hoopis kinodes". Režissöör Shawn Levy värske A-kategooria kassahitt "The Adam Project" (kas Netflixis saab üldse kassahitt olla, reaalset raha see ju ei püüa?) on parimas mõttes klassikaline ulmeseiklus, milles on tugevalt 1980. aastate popkornikino hõngu. On ju muidugi tore, et saab seda laisalt diivanil lesides vaadata, aga juba esimese veerandtunniga mõistad, et sellise tehnilise taseme ning eelarveskaalaga linateos peaks esmajoones ikkagi kinodes olema. Eriti arvestades, et koroonavari on vaikselt kinode pealt nihkumas ning inimesed ronivad juba julgemalt saalidesse tagasi.

Midagi otseselt meeldejäävat või erilist "The Adam Projectis" muidugi pole: Ryan Reynoldsi kehastatud tegelane rändab ajas tagasi, et päästa oma naine, aga satub ootamatult kokku 12-aastase endaga, kellega nad siis, oh üllatust, hakkavad koos maailma päästma. Häbitult naiivne, aga samas jonnakalt ambitsioonikas film võlub just oma hea žanritunnetusega: kui keerata nuppu veidi ühes suunas, saaks sellest totaka lastefilmi, teise suunda keerates oleks see aga lihtsalt "Spaceballsi" laadne paroodia. Praegu suudab Shawn Levy tabada kuskile sinna vahepeale, pakkudes nostalgiakilde keskealistele vaatajatele ja köites noort publikut hea tempo ning kaasahaarava vaatemänguga.

Iseenesest on see muidugi sümpaatne, et Netflixi B-kategooria põnevike, Z-kategooria õudusfilmide ja lihtsalt arulagedate komöödiate vahele satub ka filme, mis päriselt filmi nime väärivad. Arvestades kasvõi Eesti kinolevi, kus igal nädalal jõuab kinodesse 4-5 uut filmi, on ju täiesti ebaratsionaalne arvata, et üks inimene peaks jõudma selle kõik ära vaadata. Selles valguses ongi tore, et filminäljastel on võimalik täiesti viisakas kõhutäis ka kodus kätte saada. Kinos oleks muidugi parem, aga oleks-poleks, lepime sellega, mida meile antakse!

"Maja soo ääres" ("A House on the Bayou")
Režissöör: Alex McAulay

Eelmised kolm filmi ongi liiga head olnud, nüüd tuleb ka ühest tõupuhtast rämpsfilmist rääkida. Kui "The Adam Projecti" puhul tõin sisse idee sellest, et igale filmile ongi oma koht, siis õudusfilmistuudio Blumhouse'i toodetud "Maja soo ääres" ei peakski kunagi jõudma kaugemale telekomettevõtete filmiriiulitest. Telefilmiliku esteetikaga šabloonne õuduslugu ei üllatata millegagi, aga pakub žanrikino fännidele võimaluse kõht kõveras naerda. Neile, kelle igapäevasele filmilauale õudus- ja ulmefilmid ei kuulu, võivad režissöör Alex McAulay filmi vabalt kõrvale jätta. Julgen kinnitada: te ei jää millestki ilma.

Aga kui teile meeldib vaadata enneolematult halbu filme, naerda halva näitlemise, aukliku stsenaariumi ja kõikehõlmava ebausutavuse üle, siis on "Majas soo ääres" üht-teist küll. Esmalt on juba huvitav mõelda selle filmi elutsükli peale: kunagi oli mingi inimene, kellel on päriselt huvitav idee kaugest Ameerika kolkast, kus siis kurikavalad kohalikud pahaaimamatuid linnavurlesid hirmutama hakkavat. Tõsi, eks siin on pisut "Funny Gamesi" hõngu, aga mõte pole iseenesest halb, hea lavastaja käe all võiks sealt täitsa midagi sündida.

Sealt edasi pole aga ükski tingimus filmile soodne olnud. Tundub, et "Maja soo ääres" valmis suuresti koroonatingimustes, mistõttu toimub enamik tegevust umbes kahes ruumis, kus siis kammerteatrikult üksteisele sisutühja dialoogi põrgatatakse ja üritatakse vaatajat kuidagi külge haakida. Ka eelarve on ilmselt piiratud olnud, sest üksikud eriefektid vastavad pigem 2000. aastate alguse tasemele. Peaosadesse on saadud küll täitsa korralikud näitlejad (peretütart kehastav Lia McHugh mängis näiteks suurepärases õõvafilmis "The Lodge"), ent kui režissöör neile midagi ette sööta ei oska, siis on ka keeruline midagi loota.

Seega ühtki otseselt head külge filmis polegi, aga naerda saab küll, ning juba ainult sellepärast võib videolaenutuses kolm eurot välja käia küll. Ja uskuge või mitte: vähemalt korraks suutsin unustada ka Ukraina sõja ja kadusin ära sellesse lollakasse filmimaailma. Seegi on vist praegusel ajal väärtus omaette?