"King Richard: kasvatades tšempioneid" ("King Richard")
Režissöör: Reinaldo Marcus Green

Oscari-filmide sadu Eesti kinodes on täie hooga lahti läinud ja tulevatel nädalatel ei näita see peatumise märke. Tänavune Ameerika filmiakadeemia valik pole küll liiga huvitav, kuid samas ei ole seis ka päris lootusetu: klassikaliste oscarbite'ide kõrval, mis ei paku vähimatki üllatust, on ka selliseid pärle, mis tulevad eikuskilt ja mõjuvad värke tuuleiilina.

Üks selliseid on kahtlemata Reinaldo Marcus Greeni "King Richard", mis vähemalt paberil näeb välja kui klassikaline auhinnafilm: näpuotsaga mustanahaliste probleeme ja sporditemaatikat ning filmi keskmes tuntud tegelased. Vähemalt mõni karikas peaks sellise mudeliga kaminasimsile kindlustatud olema.

Õnneks ei soovi Green meile rääkida üleelusuurust kangelaslugu, vaid tõstab fookusesse hoopis Serena ja Venus Williamsi isa (suurepärane roll Will Smithilt!), kes on igatepidi vastuoluline karakter. Tema meetod oma laste treenimisel sarnaneb pigem piinamisele ja tema egomaniakaalsus paneb vaataja kannatuse proovile, kuid "King Richard" ongi omamoodi empaatiaharjutus.

Erinevalt klassikalistest spordifilmidest, mille loojutustuse kõver on alati sama – raskele arengule ning mitmetele tagasilöökidele järgneb alati võimas triumf –, lõikab "King Richard" teadlikult filmist välja selle osa, kus Serena ja Venus Williamsist on päriselt saanud maailma parimad tennisistid. Režissööri huvitab hoopis see seletamatu jõud ja ambitsioon, mis sunnib üht isa oma laste tuleviku nimel selliseid ebainimlikke pingutusi tegema. Sport on seega vaid pealispind, mille all peitub filosoofiline ning eriti liigutav lugu.

Spordifilmidesse suhtun enamasti eluterve skepsisega, "King Richard" on õnneks hea kinnitus sellest, et vahel suudetakse sellest iganenud žanrist ka mõned tüütud klišeed välja raputada.

"Lagritsapitsa" ("Licorice Pizza")
Režissöör: Paul Thomas Anderson

Sel nädalal on võimalik rääkida lausa kahest Oscari-filmist, mis väärivad vaatamist. Ameerika kvaliteetkino tipptegija Paul Thomas Andersoni filmograafia linastus just hiljuti kinos Sõprus ja see oli hea meeldetuletus, kuivõrd täpse ja meisterliku lavastajaga on tegemist, rõõm oli sellestki, et näiteks 2012. aastal valminud tippteos "Meister" jõudis alles esmakordselt (!) Eesti kinodesse. Arvestades tema varasemaid linateoseid mõjub "Lagritsapitsa" ehk isegi võõristavalt, kuna loojutustus on varasemast õhulisem ning lobedam ja süžee tervikuna kerglane ja tinglikult naiivne, Anderson mängib kõik need elemendid aga julgelt enda omaks.

Parimal võimalikul moel sarnaneb "Lagritsapitsa" tipptasemel kirjandusteosele: lugu ei jutustata ratsionaalselt, n-ö reeglite järgi, vaid sündmuste hektiline ja omamoodi voolav kulgemine peegeldab otseselt peakangelaste mõttemaailma ja ajastut, milles nad elavad. 1970. aastate Los Angelese äärelinnast saab otsekui unenägu, kus kaks ekstsentrilist tegelast Alana (Alana Haim) ja Gary (Cooper Hoffmann) end otsima hakkavad.

Paul Thomas Anderson lähtub oma nooruspõlvest ja teeb tegelikult coming-of-age'i filmi, aga jätab kõrvale kõik selle žanri viledaks kulunud tüüpmotiivid ja jutustab hoopis loo, kus reaalsed ajaloolised persoonid sulanduvad fiktsiooniga nii sujuvalt üheks, et neid on võimatu teineteisest eristada. Lummav on seegi, et filmis toimuvad sündmused ei ole per se isegi nii olulised, vaid Thomas maalib otsekui peene joonega ühe emotsionaalse tervikuga, mis suudab vaataja kaheks tunniks viia ajarännakule.

Siin-seal on "Lagritsapitsat" võrreldud Tarantino linateosega "Ükskord Hollywoodis" ning ilmeksimatult kasutavad nad samu võtteid ning tegevuski paigutub geograafilise ning ajaliselt pea samasse kohta, filmide lähtekohad on aga üsna erinevad. Tarantino soovis teha omamoodi armastuskirja kadunud maailmale, mida ta noore poisina kõrvalt nägi, Andersoni visioon on aga isiklikum ning oma mitmetahulisuses ka keerulisem. Eks temagi romanitseerib möödunud aegu, kuid suure autorina täidab ta selle maailma nii tihedalt sisuga, et esimese vaatamiskorraga ei jõua kõike tähelegi panna.

Koos "Belfasti" ja "The Hand of Godiga" üks tänavuse auhinnahooaja tugevamaid filme, mis näitab, et režissööride lapsepõlvemeenutused on endiselt rikkalik varasalv. Kohustuslik vaatamine.

"Uncharted: kaardilt kadunud" ("Uncharted")
Režissöör: Ruben Fleischer

On isegi uskumatu, et viimaks ometi on videomängude sarja "Uncharted" ekraniseering vaatajate ees, sest viimased kümmekond aastat tundus, et see projekt on lootuselt neetud. Aastate jooksul hüppasid üle parda nii produtsendid, stsenaristid, režissöörid kui ka näitlejad ning lõpuks hakkas tunduma, et see film ei näegi kunagi ilmavalgust, Kuidagi ootamatult saadi peaossa Tom Holland (kelle on nüüd tagantjärgi kiitnud heaks ka Nolan North, kes on kõigis mängudes olnud Nathan Drake'i häälnäitleja) ning režissöörina jäi filmi juurde pidama "Zombielandi" lavastaja Ruben Fleischer. Lõpptulemus on siiski, khm, keskpärane.

Lihtne oleks hakata jaurama sellest, kuidas Hollywoodis ei ole veel ühtki päriselt head arvutimängu ekraniseeringut tehtud (kuigi see vastab laias laastus tõele!), "Unchartedi" puhul tasub rääkida aga hoopis "Indiana Jonesi" pärandist. Võimalik, et kõigile seni valminud ja tulevikus tootmise minevatele seiklusfilmidele saab saatuslikuks just Harrison Fordi kehastatud legendaarne kangelane. Ootus ühte A-kategooria seiklusfilmi lähtub paljuski "Raiders of the Lost Arkist" ning seda ootust üritavad filmitegijad ka agaralt täita, omal moel on selle ohvrid nii "Muumia", "Rahvuslik aare" kui ka "Uncharted". Originaalsed ideed takerduvad seega paratamatult soovi laenata elemente "Indiana Jonesist" ning tulemus mõjub kuidagi tuhmilt ja etteaimatavalt.

Ega videomängunduski pole sellest süüst päriselt puhas, sest ka "Tomb Raideri" saaga, mis oma mängumotoorika poolest on suuresti alus "Unchartedi" sarjale, on üsna häbitult võtnud "Indiana Jonesi" baasidee ning tõstnud selle ühe naistegelase konteksti. Küll aga ei paista need traagelniidid mängudes niiviisi välja. "Unchartedi" film tekitab seetõttu eriti kahetisi tundeid: kui samanimelised mängud mõjuvad kui parimad võimalikud A-kategooria kassahitid, mida suudaksid välja mõelda, ent kus lisaks vaatamisele on võimalik ka ise kaasa lüüa, siis ekraniseeringus on see suurejoonelisus, hea loojutustus, köitvad tegelased ning dünaamika kuhugi kadunud.

Alles jääb vaid õrn sisukokkuvõte, mis markeerib siin-seal mängust tuttavaid motiive, aga teeb neid kuidagi nii üle jala ja ükskõikselt, et mängusarja suure fännina mõjub see isegi mõnitavalt. Tõsi, mõnda aega oli seda vaatemängu täitsa tore jälgida, aga filmitegijatel sai kas raha ootamatult otsa või stsenaristi sulepea lõpetas töötamise, sest sündmustik lõigati kui kääridega ühel hetkel katki ning film sai otsa. Sellest kohast on muidugi mugav kohe järge tootma hakata, aga lõpptulemus mõjub kuidagi poolikult ja eriti järgmist filmi vaatama ei kutsu. Aga mis siis ikka, tulebki lihtsalt mängud uuesti ette võtta...

"Surm Niilusel" ("Death on the Nile")
Režissöör: Kenneth Branagh

Ei ole just palju režissööre, kelle kaks värsket filmi jõuaksid paarinädalase vahega Eesti kinolevisse. Kenneth Branagh olukorra muudab eriliseks ka see, et kui "Belfast" on tipptasemel autorikino ning üks 2021. aasta parimaid linateoseid, siis "Surm Niilusel" on suvaline ja täiesti ebavajalik kommertsprodukt, mis alahindab oma vaatajat. Vaadata tasub mõlemat, kuna vaid niiviisi on võimalik mõista Branagh' lavastajapaletti.

Tinglikult võib isegi öelda, et "Surm Niilusel" on järjefilm, või siis vähemalt osa suuremast saagast, mida Branagh' vaikselt punuma hakkab. Ise nii lavastaja kui ka peaosalisena toob ta vaatajate ette taas Agatha Christie legendaarseid Poirot' lugusid, kuid teda ei huvita antud juhul kammerlik whodunit-meeleolu, vaid nii "Mõrv Idaekspressis" (2017) kui ka "Surm Niilusel" on A-kategooria kassahitid. Eepikapedaal on täie hooga põhja vajutad, igale sisupöördele püütakse veel paar vinti peale keerata ning kokku moodustub iiveldama ajav pastišš.

Huvitav oleks teada, kellele peaks need filmid päriselt suunatud olema? Oma perversne võlu nendes totralt teatraalsetes keskkondades, paigast keeratud värvides ja meeletult ülemängitud rollides ehk on, aga krimihuvilised on nende lugudega ammuilma kursis ja vaevalt tunnevad puudust järjekordsetest ekraniseeringutest. Noori vaatajaid pelutab selline arhailine esteetika juba plakatile peale vaadates, seega langevadki need filmid kuskile vahepeale. Kellelgi neid päriselt vaja pole ja tuleb loota vaid juhuslikult saali eksivate vaatajate peale.

Kui tahate lihtsalt pimedas kinosaalis popkorni vohmida ja lähkritäie siirupi-koolat peale juua, siis võib seda vabalt sellise lihtsameelse filmikese taustal teha. Peate olema aga valmis pettuma. Suurim häda on selles, et mõte läheb pahatihti rändama, sest Christie legendaarne materjal on toodud kinolinale ikka enneolematult kiretult, juurides sealt otsekui meelega välja igasugune põnevus. Tahaks loota, et Branagh' jätab nüüd selle Poirot-värgi sinnapaika, aga ilmselt on järgmine film juba tootmises...

"Must valgus" ("Blacklight")
Režissöör: Mark Williams

Ega siin pole midagi pikalt rääkida: "Must valgus" on täielik saast, arulage kõnts, mille saab visata juba ebanormaalselt kõrgeks kasvanud hunnikusse "Liam Neesoni täiesti ebavajalikud filmid". Lisaks ärge laske end eksitada Mark Williamsi nimest, selle filmi taga ei seisa samanimeline Briti näitleja, vaid ameeriklasest nimekaim, kellest hakkab vist vähehaaval saama Neesoni ihulavastaja ja -produtsent.

Teisalt ei saa Neesoni puhul rääkida suuremast langusest, kuna juba alates "Takenist", millega ta betoneeris oma staatuse Hollywoodi action-kino annaalidesse, on ta keskendunud ainult üht tüüpi filmidele. Nende hulgas on harva säravaid pärle (kui üldse!), aga need ei lange ka eriti mõttelisest latist allapoole. Ühtlaselt keskpärased, aga samas oma lolluses, naeruväärsuses ja ettearvatavuses kõigiti meelelahutuslikud filmid, mis ununevad sekund pärast vaatamist, aga vähemalt oli korraks tore. Vahel polegi rohkem vaja.

"Must valgus" kuulub kindlasti Neesoni nõrgemate projektide hulka: stsenaarium räpastest FBI agentidest on igav ja auklik ning kohati on raske uskuda, et näitlejad ajavad nii lolli juttu tõsiste nägudega. Aga just seda ma kinosaali minnes ootasingi! Ajal, kui päevauudistest vastu vaatav reaalsus röövib argipäevast igasuguse lootuse ning helguse, suutsin ma tänu Neesoni järjekordsele macho-pereisale korraks sõja unustada. Tõsi, keset filmi pidin korra ikkagi BBC lahti tegema, ärevus kasvas liiga suureks...

Te teate seda filmi juba ette, kuigi pisut nuppe keerates saaks sellest imelise Neesoni eneseparoodia. Praegusel kujul on see aga lihtne rämpstoit, mis päriselt kõhtu ei täida, aga hetkeks on tore. Vaadata omal vastutusel.