X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Sõjapäevik. Asja Bazdõrjeva

"как вы?" Autor/allikas: Jevheenia Polosina, https://www.instagram.com/polosunya/

Kiievis resideeruv ukraina kirjanik ja õppejõud, dokumentaalfilmikeskse uurimisprojekti "Geocinema" kaasautor Asia Bazdyrieva kirjutab ajakirjas Värske Rõhk oma viimastest nädalatest Venemaa poolt sõtta kistud Ukrainas.

24. veebruar 2022

05.00

Ärkasin plahvatuste müra peale. Ei tea, mida teha. Värisen nii hullusti, et raske on seda kirjutada.

10.13

Kui siin on veel mõni vasakpoolne või ükskõik kes, kes endiselt arvab, et Vene oht demokraatiale on neoliberaalide väljamõeldis; samuti kõik need, kes endiselt seisavad, valge mantel seljas, ja spekuleerivad Ameerika imperialismi, natsionalismi jne üle –

palun lõpetage mu konto jälgimine ja ärge rääkige minuga enam kunagi.

Selle väga pika ja piinava päeva lõpul leian end varjendis (ehk keldris) märkmeid tegemas, toeks konjak, kellegi armas seljakott kirjaga "LOVE", ja, mis kõige olulisem, kassid.

——

25. veebruar 2022

05.15

Praegusel hetkel võitleb Ukraina ÜKSI hiiglasliku imperialistliku ja fašistliku kiskjariigi, Venemaa vastu. Viimase 24 tunni jooksul on tapetud kümneid inimesi, tulevik on suur küsimärk (ja mina olen endiselt varjendis). ELi, ÜK ja USA valitsused ei tee piisavalt ja tundub tõenäoline, et nad jäävad passiivseks. Nagu ka oma reaktsioonides Krimmile ja Ida-Ukrainale, hoolimata sellest, et Ukraina võitles inimlikkuse tuuma, demokraatlike väärtuste eest. Minu jutt pole midagi uut. Kordan lihtsalt veel üle: sellal kui Venemaa üritab toore jõuga Ukrainat kui iseseisvat riiki hävitada, vaatab ülejäänud maailm otsustamatult pealt.

08.56

Ma olen üdini kurnatud ja kardan väga.

——

26. veebruar 2022

3. päev

Aitäh avaliku elu tegelastele ja suunamudijatele, kes aktiivselt ja järjepidevalt Ukrainale toetust avaldavad – Ukrainale kui iseseisvale riigile ja ukrainlastele kui rahvale. Teie hääled on olulised. Palun hoidke sinikollane oma küber- ja avalikes ruumides lehvimas. Eriline tänu paavst Franciscusele (esimest korda ajaloos läks ta isiklikult saatkonda, et öelda venelastele, et nad teevad kurja), Boris Johnsonile (kes ütles laivis "Slava Ukraini"), David Lynchile (<3), anonüümsetele häkkeritele, kes ründavad Kremli veebilehti, PornHubile, mis näitab Venemaa kasutajatele riistade ja vagiinade asemel sinikollast.

Kui isegi Marina Abramović  leidis aega toetav sõnum salvestada, võiksid sina ka midagi teha. <3

Oluline märkus:

Sinikollane pole natsionalismi sümbol! 2013.-2014. aastal sai sellest võimu kuritarvitamise vastase protesti ja inimõiguste sümbol. Alates 22. veebruarist 2022 on see imperialismi- ja kolonialismivastasuse sümbol, see tähistab, et ollakse vastu sõjakuritegudele, sõjaväelisele sissetungile iseseisvasse riiki. See tähistab solidaarsust Ukraina rahvaga, kes võitlevad praegu kõige siin mainituga ÜKSINDA.

Hoidke sinikollast nähtaval ja aitäh solidaarsuse eest.

*

Nüüd olen ma ka väga vihane. Vihane iga võetud elu pärast – ja viimaste päevade jooksul on neid olnud sadu, alates 2014. aastast lugedes aga juba üle 15 tuhande. Olen vihane meie kodude ja infrastruktuuri hävitamise pärast, meie tulevate kuude ja aastate luhtunud elu- ja tööplaanide pärast. Selle sõja tõttu jääb meie maa ja majandus väga kauaks rusudesse ning tavalised inimesed nagu minu pere ja paljud teised töölisklassi pered saavad kõige valusamalt pihta.

Lõbus tõik: eile palus kaitseminister telekas rahval Molotovi kokteile valmistada. Iroonia on selles, et 2013.-2014. aastal kasutasid needsamad inimesed Molotovi kokteile kaitseministeeriumi vastu. Põhimõte on lihtne: kes iganes siin võimu kuritarvitab ja inimõigusi jalge alla tallab, saab varem või hiljem Molotoviga pihta.

See on Maidan 2.0. Aitäh, et kaasa teete.

——

27. veebruar 2022

4. päev

– Magasin korralikud 7 tundi,

– viisin maakaitseväele Molotovi kokteilide materjali ja meditsiinivarustust,

– istutasin ühe taime suuremasse potti ümber,

– tõmbasin M-i saadetud raamatu alla,

– esimest korda nende nelja päeva jooksul sõin šokolaadi, ajasin telefonis suvalist loba kassidest ja raamatutest, pidasin Zoomi-kõne, kus kuulsin sõnu "haare" ja "ajaraam" nagu mingist paralleeluniversumist.

Kõne ise oli siiski sõjaga seotud ja ma pidin järsult lõpetama, kui sireenid õhurünnakust märku andsid ja me pidime maja kõrvale kaevikusse varju jooksma.

——

28. veebruar 2022

5. päev

– Sireeni- ja õhuründehallukad,

– magasin pooleldi riides,

– kell 5 hommikul paanikahoog.

Kogu päeva olin kasutu ja heitunud.

Aga!

Ma ei ole abitu, ma olen otsustanud mitte põgenikuks saada (veel). Olen oma perega meie ainukeses kodus, ja ma tahan olla kohal, kui Vene vägi kokku vajub.

[…]

——

4. märts 2022

9. päev

Nüüd on mu graafik selline: ühel päeval paanitsen, järgmisel taastun, ülejärgmisel tunnen end vaikselt juba jälle elusana (eile tegin kätekõverdusi nagu see filmitegelane, kes 20 aastat põhjuseta vangis istub). Kuna täna oli jälle paanikapäev, rääkisin S-iga, kes pakkus, et võiksin tema juurde kolida. Selleks peaksin läbima hääletades 700 km ja sadu teeblokaade. Ja praegu sajab lund. Pealegi poleks see ohutuse mõttes eriline võit, sest ka tema kodu on Vene vägede lähedal, aga vähemalt on tal üks pudel veini, neli pudelit viina ja ta püsib siiani mõistuse juures. Igatahes on see tore fantaasia.

——

5. märts 2022

10. päev

Kümme päeva, aga see tundub nagu kümme aastat. Olen selle ajaga terve inimelu jagu raevu välja elanud. Rohkem ei taha. Olen vaikselt hakanud aduma, et elu ei saa enam kunagi olema selline, nagu ta oli. Kuigi ma pole (veel) põgenik ja mul on veel veidi lootust, et Ukraina jääb mingilgi määral terviklikuks – ikkagi on ja jääb kõik nüüdsest teistmoodi ja ma pean õppima sellega leppima. Ma üritan seda ikka veel eitada, aga kui senine agressiivsus oli määratu valu väljendus, siis see tohutu kurbus, mis praegu minusse tulvab, näitab, et saabub ka leppimine.

1

— nii et täna on valgustusepäev?

— jah – olla kuidagi hirmust üle. kasvatada endas armastust. sina oled mulle selles eeskujuks, muide.

— aitäh, see teeb mind nii rõõmsaks.

2

— ma mõistan. ja see on nii ilus ja läbinägelik, mis sa ütlesid: mitte hirm ja julgus, vaid hirm ja armastus käsikäes.

— ma arvan, et armastus on absoluut, kõige kõrgem väärtus.

——

7. märts 2022

12. päev

Viimane asi, mida enne magamaminekut lugesin, oli ühe sõbra postitus. Ta kirjutas: "Ma olen haiglas. See on inimestest pungil, (surnu)kehadest, inimeste tükkidest ja perekondade tükkidest pungil. Siinsamas on üks lohutamatu pereema – tema abikaasa ja mõlemad lapsed tapeti. Minu isa sai südameataki." Teine sõber nägi seda tapatööd pealt. Ta kirjutas: "järsku olid nad kõik õhus – kogu pere – nad paiskusid õhku, kirikukatusest kõrgemale, ja kukkusid siis maha."

Ma loen aina rohkem ja rohkem sõnumeid tuttavatelt inimestelt, naabritelt. Sõber, joogaõpetaja – tapetud. Kaasvabatahtlikud, kes viisid toitu neile, kes ei saa põgeneda – tapetud. Teine sõber, Irõna, meditsiinitöötaja – tapetud. Mõtlen neist ega suuda magada – nad olid kõik 20ndates, 30ndates eluaastates, neil olid oma elud.

S kirjutab mulle: "Pead oma südame nüüd lukku keerama. Me tuleme kõige selle juurde hiljem tagasi. Ma tean, kui jubedalt see kõlab. Aga praegu on vaja ellu jääda."

L kirjutab oma päevikus: "see näeb välja nagu etniline puhastus."

See, mis mind viimastel päevadel kõige rohkem ärritab, on kunsti- ja akadeemilise maailma kolleegide vaikus. Loen sellest vaikimisest välja: "ah, see on keeruline lugu". Mugav on mitte selget seisukohta võtta. Mugav on mõelda venelastest kui diktatuuri passiivsetest ohvritest, keda tuleb ka toetada. Täielik pimedus kõigi tõendite ees, mis näitavad, kuidas fašism on Venemaal viimase 20 aasta jooksul kõikjale oma kombitsaid ajanud, kusjuures tohutu imperialismi ja kolonialismi pärand ainult võimendab seda.

Ainult üks venelane kõigist neist, kellega ma Venemaal elades tutvusin, on minuga ühendust võtnud. Ta ütles, et tunneb õudust. "Et keegi teeb meiega niimoodi!" Ma ütlesin, et ei, teiega ei tee niimoodi mingi keegi, vaid teie enda riik, teie enda hääled, teie enda rahvas, teie maksud, mis maksavad kinni tankid Ukraina piiril. Ta vastas: "Pole mingeid tõendeid, et Vene sõjavägi oleks Ukraina piiril." Küsisin, miks ta siis õudust tunneb. Tema: "Ma kardan majanduskatastroofi, minu elu pole homme enam see, mis ta oli."

Kui sead samale mõõdupuule inimesed, kes praegu elu kaotavad või elu lõpuni sõjatraumaga elama peavad, ja teised, kes muretsevad, et neil enam latte jaoks raha ei jätku – siis sisuliselt teed sellega ukrainlastest mitteinimesed.

Olen täheldanud, et neilt venelastelt, kes viimaste aastate jooksul režiimi vastu protestinud on, ei kuule praegu mingit vingumist diskrimineerimise üle. Nad otsisid varemgi vastupanuvõimalusi ja otsivad neid ka nüüd. Nad räägivad, et sanktsioonid oleks tulnud kehtestada varem, nad kirjutavad Venemaa koloniaalkuritegudest, nad organiseeruvad, nad avaldavad anonüümseid artikleid, nad osutavad tohutule dehumaniseerivale kihutustööle televisioonis ja muule propagandale, mis on tekitanud viljaka pinnase praegusele ukrainlaste hävitamisele – ja nad ütlevad, et see on nende süü, et nad varem sellele vastu ei suutnud seista.

Teie, kes te praegu vingute, kuulake: öelda "ega mina Putinit ei valinud" nüüd, kui sa enam IKEA kaupa osta ei saa, ei tee sinust vastupanu osalist. See tähendab, et sinu väärikus on sama palju väärt kui odav Rootsi tool.

Kolleegid kogu maailmas – püüdke natuke pingutada dekoloniseerimise nimel, kui oma platvormidel kellelegi sõna annate. "Kurjuse banaalsus, 2. osa" saab olema üks suur ja paks raamat.

Postkaardiks siia juurde pilt vene sportlasest, kes väljendab Z-tähe märgiga toetust Venemaa fašistlikule sõjakäigule.

——

8. märts 2022

13. päev

Lähen lilli ostma, 8. märts on. Lilleputkad on avatud. Tahaksin tulpe, aga tulpe saab ainult sularaha eest. Sularaha on vähe, pangaautomaadid ei tööta enam, aga pangakaardid küll, nii et lähen supermarketisse, kust leian hüatsinte. Naiste hügieenitarbed on igalt poolt otsas.

Meie piirkonnas on nüüd paar päeva vaikne olnud. Pole sireene. Pole paanikat. Panin kõrva taha, mida S mulle ükspäev ütles: "Tähtis on kuupäevad kirja panna ja olukorra muutumise üle mõtiskleda. Reflekteerida, analüüsida, seda voogu struktureerida." Nüüd ma enam muud ei teegi.

Nüüd on meie elud – meie kõigi elud – taandatud sõjale, "süvaküberneetilise kontrolli- ja kommunikatsioonisündmuse tõttu" (S). Eile õhtul istusime isaga ja arutasime kes-teab-mida. See on meil uus harjumus, sest meil on erinevad infoallikad, kus levitatakse sarnaseid hirme, aga erineva rõhuasetusega. Ütlesin, et Bellingcat jagas väidetavalt ehtsat FSB infot, mille järgi tuleb suvel näljahäda. Ukraina on suurim teravilja eksportija ja viljast tuleb puudus.

"Mina ei usu, et näljahäda jälle tulla saab," ütles isa.

"Kas sa seda oleksid uskunud, et fašism jälle tulla saab?"

"Ei."

"Aga näed, mis praegu toimub."

Leppisime kokku, et varume jahu, ütlesin, et otsin internetist, kuidas seda kõige paremini säilitada.

Kas ma olen põgenemist kaalunud? Jah, olen. Ent nüüdseks huvitab mind põhiliselt see, millisel spektril need kaalutlused liikunud on. Paar päeva tagasi olin paanikas, kartsin üksi jääda ja vägivalda. Seniste tõendite põhjal ei kohku venelased mitte ühestki kuriteost tagasi. Meenus, kuidas mu sõpru Donbassis kinni peeti, keldrites hoiti, piinati, sest nad olid oma poliitilised seisukohad selgelt välja öelnud. See hirm oli kehaline ja väga tõeline. Mõtlesin evakueeruda, siis aga mõtlesin oma vanematest, keda ma ei tahtnud maha jätta, ja siis needsin Vene väed maapõhja, et nad sunnivad mind valima, kas olla koos perega ohus või saada pagulaseks. Siis andsin endale veel ühe päeva järele mõelda, ja siis veel ühe, ja siis veel ühe.

Ja siis sai hirm otsa. Nüüdseks ei arva ma, et Venemaa selle sõja võita võiks. Nende sõjavägi on Potjomkini küla, nende riik on Potjomkini küla, nad müüvad rahvusliku idee pähe klaashelmeid. Aga tagajärjed on vägagi päris.

Sain teavituse, et sõja tõttu sissetuleku kaotanud vabakutselisena on mul õigus saada valitsuselt ühekordne toetus umbes 200 dollari väärtuses. Siis sain teada, et mul seda õigust siiski pole, sest ma maksan makse omavalitsuses, mida ei loeta sõjakahjustuste all kannatavaks.

Siis küsis üks tuttav Fulbrighti stipendiumi päevilt, kas mul on Airbnb's korter üürida, sest igalt poolt maailmast broneeritakse praegu Ukrainasse kortereid, et siinseid inimesi toetada. Ütlesin, et mul pole mingit kinnisvara, ma ei teeni niiviisi raha. Ma teenin raha õpetamisega, mis on praegu täiesti välistatud. Kellel on praegu kunstiajalugu vaja? (Kas minul on praegu kunstiajalugu vaja?)

Kui kaua ma elus püsin, kui olen täielikult sõjale taandatud? Eksistentsiaalselt ja majanduslikult.

Unetus on tagasi. Kui mul und ei ole, loen lääne ajakirjandust. Nende analüüs on praegu umbes selline:

Läänele on majanduslikult kasulik Ukraina õhuruum praegu sulgeda. Mitte sellepärast, et ukrainlastel on õigus elada, vaid sest varem või hiljem – kui Venemaa ohustab juba Balti riike (NATOt) – peab lääs seda niikuinii tegema. Nii et miks seda edasi lükata ja samal ajal nii palju raha põgenike peale raisata.

Ah jaa, ja minu hüatsint:

——

9. märts 2022

14. päev

M on peaaegu iga päev küsinud, kuidas mul läheb. Tema õppis pommitamise hääli tundma üsna hiljuti – kui Venemaa Süürias oma "erioperatsiooni" läbi viis. Ta on ka krimmi-tatari päritolu, nii et meil on, millest rääkida.

Kaheksa aastat tagasi, just neil päevil, käisin viimast korda Krimmis. Nüüd rändan mõttes tihti sellesse hetke tagasi – kui algas sõda, mida õigel ajal sõjaks ei tunnistatud.

See oli vahetult pärast Maidani revolutsiooni, kui paljud meist olid kolm talvekuud kestnud vastupanust kurnatud. Mäletan selgelt, kuidas Putin ja tema nõunikud kinnitasid 2014. aasta 1. märtsil sõjalise sekkumise Ukrainas, et "poliitiline olukord normaliseerida". Nii et samal hetkel, kui ukrainlastel lõpuks õnnestus venemeelsest valitsusest vabaneda, meie ülima poliitilise hapruse hetkel – tungisid venelased Ukrainasse. Mäletan, et ma rääkisin oma perele, et sõda tuleb, neile käis see närvidele, isa ütles: "Venelased on meie vennad, nad ei tulistaks meid." Õige pea näitasid nad, kui väga ta eksis.

Kui Venemaa oma inimesed kohalikku valitsusse pukki pani, otsustasid mõned mu Maidani võitluskaaslased Krimmi minna ja mina läksin kaasa. K, kelle pere elas Simferopolis, lubas meid võõrustada, nii et seadsime seal väikese meediastaabi üles. Enne Maidanit polnud ma poliitilist ajakirjandust näpuotsagagi puudutanud, vaid tegelesin ainult kunsti ja kultuuriga. K kirjutas varem samuti peamiselt kultuurist. Nende paari päeva jooksul, kui ma Simferopolis Hromadske TV jaoks live stream'e tegin, nägin FSBd, ajupestud pensionäride horde, kes korrutasid papagoina Vene propagandat Ukraina natsionalistide kohta, Vene sõdureid, kes olid rakkes Simferopoli ümbruse mineerimisega, ning paljusid, kelles oodatav okupatsioon õudust äratas. Päeval, kui see juhtus, sai K vanaisa surmava südamerabanduse. K-st sai siis sõjareporter ja ta avaldas mõned raamatud. Mina aga loobusin ajakirjanikutööst täielikult.

Kui te küsiksite: "Kellele Krimm kuulub?", vastaksin ma: tatarlastele. See on paljude põlvkondade jooksul nende maa olnud. Mis siis Ukrainal sellega pistmist on? Vene imperialismi tagajärjed on paljudele saatuslikuks saanud. 1948. aasta stalinistlik etniline puhastus Krimmis toimus kahe päevaga. Umbes 200 000 krimmitatarlast tapeti või küüditati. Kui Ukraina 1991. aastal iseseisvus, kutsuti genotsiidis ellujäänud tagasi, et nad võiksid sinna taas kodu rajada. Ukraina koosseisus anti Krimmile autonoomia. Nüüd, Vene okupatsiooni all, hakatakse krimmitatarlasi jälle represseerima. Nimekiri röövitud ja tapetud inimestest aina kasvab.

Iga teine sõnumivestlus M-iga lõppeb hüüumärgisajuga: me ei taha rohkem vägivalda, me ei taha sõda, me oleme küllalt näinud! Aga me mõlemad teame, et just seepärast peamegi võitlust jätkama.

Eelmisel õhtul ütlesin, et suudan jälle naerda ja isegi armastust tunda.

M vastas:

"Kõige olulisem asi, mis ma süüria naistelt õppisin, oli see, et nad ei andnud kunagi alla."

https://et.wikipedia.org/wiki/Krimmitatarlaste_k%C3%BC%C3%BCditamine

——

10. märts 2022

15. päev

Sireenid huilgavad jälle. Mitu vaikset päeva lasid mul selle hääle juba kuskile aju tagasoppi ära pakkida. Nüüd kuulen neid jälle ja see ajab mind oksele, nagu esimesel päeval, kui sireeniga sõjaseisukord välja kuulutati. Me ei varju enam lähedal asuvasse kaevikusse: õues on –4 kraadi. Selle asemel seisame lihtsalt õues ja teeme suitsu. Tuul on nii tugev, et puhub sireeni hääle ära. See hoidis mind kogu öö ärevil, iga ootamatu heli tundus kahtlane.

Nagu paljud teisedki, suutsin mõelda ainult neist fotodest. Rasedad naised, keda Mariupoli sünnitusmajast välja kantakse, massihauad, kuhu surnukehasid kiiruga laotakse, sest muul moel ei jõuta ümber piiratud ja rusudes linna surnuid matta, tekkidega kaetud surnukehad tänavatel. Pilt 21-aastasest Julia Zdanovskast, andekast matemaatikust, kes jäi Harkivisse vabatahtlikku tööd tegema ja sai pommitamise käigus surma.

Ajakirjandus ja igasugu arvamuseavaldajad kasutavad pidevalt sõna atrocities. Ma ei teadnud seda sõna, nii et pidin järele vaatama:

atrocity /əˈtrɒs.ə.ti/ – julmus, halastamatus, metsikus, elajalikkus, jälkus, jõledus, midagi kohutavat.

Kõik on raevunud: on need üldse inimolendid? Kuidas nad võivad rünnata lastehaiglaid, lasteaialapsi, evakueerujaid, rongijaamu, sünnitusmaju? Mida nad teevad ja miks? See on genotsiid!

Ja ma arvan, et selliste absoluutset kurjust esindavate piltide tootmise taga on tegelikult midagi muud. Kui Venemaa koletislikule infosõjamasinavärgile otsa vaatad, on vastus ilmselge. Venemaa pommitab kõige haavatavamaid – vanu inimesi, naisi, lapsi –, et saada fotosid, millele hiljem külge panna vastupidine silt: "vaadake, mida ukrainlased tegid!" Venemaal on vaja oma rahvast korralikult vihale ajada. Ja Venemaal on vaja, et mitte keegi meist mitte milleski selgust ei saaks.

L on fašismi ja vandenõuteooriate ekspert. Ta ütles: "Fašistid räägivad alati, et nad võitlevad naiste ja laste eest." Samal ajal teen mina kuvatõmmise nimedest, 185 Vene ülikooli rektorit, kes allkirjastasid pöördumise Putini toetuseks.

Keskendun ajakirjanduse keelekasutusele. Guardian kirjutab: "väidetav Vene rakett", "Ukraina väitel"…  Ja siis loen tosinate kaupa kommentaare, kus inimesed – kõiksugu erinevate kodakondsustega – kuulutavad, et see on valeinfo, või et see on "Ukraina versioon tõest", ja siis tuleb igat masti vandenõuteooriaid, mida ainult oskad ette kujutada.

See on rohkem kui fašism, rohkem kui kolonialism, rohkem kui genotsiid. See on kübersõda. Asi pole territooriumi valdamises, sõda on kuulutatud tegelikkuse mõistmise võimalikkusele kui sellisele.

Lugesin ühe Ameerika professori pikka seisukohavõttu, kus ta "viis otsad kokku" ja käis välja avalikult antisemiitliku teooria Zelenskõi riigipöördest ja igasugu muust jurast, mis oli hoolikalt akadeemilisse keelde mässitud. L seletas mulle, et paljud rühmitused Euroopa Liidus ja USAs on praegu võtnud kasutusele samasuguseid fašistlikke mehhanisme.

Mulle meenus üks viimaseid õhtusööke sõpradega, kus rääkisime antivakseritest, QAnonist, kõikvõimalikest vandenõuteooriatest, mida praegu poliitilistel eesmärkidel käiku lastakse. Rääkisime sellest, kuidas sügav epistemoloogiline polariseerumine on vältimatu. Ja siin me nüüd oleme, alanud on sõda, kus relvaks on absurd ja ajuvabadus. Ja mina istun nüüd esireas ja teen tagajärgede kohta märkmeid.

"Kübersõda on laiem kui ükski eraldiseisev, järjestikune või hajutatud rünnak digitaalse või füüsilise taristu pihta. Need rünnakud, olgu hävitavad või sümboolsed, on ainult üks osa kübersõja kõikehõlmavast teatrist. Kübersõja epistemoloogia on nagu vähk maailmamõistmise kehas, mis paisub paranoialoogika toel ebanormaalselt üle igasuguste piiride, see on teos, milles igaüks oma osa mängib, isegi sina, kui "otsad kokku viid"." – Svitlana Matvijenko

——

11. märts 2022

16. päev

Mul õnnestus sõbrale suur tulbikimp tellida. Tal on sünnipäev. Nooremana lugesin Remarque'i ja teisi ja imestasin alati, kuidas sõja ajal said olemas olla laulud, filmid, joogid ja lilled. Nüüd saan aru. Need sümboolse korra esindajad, elu ja rõõmu meeldetuletused – mille eest me siis veel võitleksime?

Nüüd kirjutab ta peaaegu lakkamatult, õhuhäirete vahel ja ajal. Saan ka sellest aru.

"See päevik – mu vaimse tervise praktika, mu tegelikkuse korrastamise vahend – iga kord tänan kõiki, kes julgustasid mind, et ma edasi kirjutaks. See on minu lugu ja mina kontrollin seda. [õhuhäire lõppes.]" – S

Täna on tema päev.

——

12. märts 2022

17. päev

(Vladimir Vernadski sünniaastapäev!)

Esimesel päeval ütles isa, et peame esimese nädala üle elama. Kui Ukraina nii kaua vastu panna suudab, on kõik hästi. Me panimegi vastu, me andsime oma parima. Aga siis tuli teine nädal ja virutas meile meeleheitega. Selleks hetkeks oli lahkunud enamik neist, kes alguses optimismist pakatasid. Otsisin sel ajal uudistest midagi julgustavat. Lugesin kuskilt, et kaks esimest nädalat on otsustavad: pärast kahte nädalat ei suuda Venemaa enam sõjaseisukorda käigus hoida. Kolmas nädal on nüüd käes. Terve öö ei saanud magada, ainult korraks, kui kella kuue paiku hommikul õhuhäiresireen vait jäi. Mõne aja pärast ärgates kuulsin, kuidas isa palus, et me ema ja õega põgeneksime. See oli tal esimene kord seda paluda.

Uudised teen lahti ettevaatlikult, sest ma tean, et kõik, mida ma näen, tabab mind valusasti. Nüüdseks on päevselge, et lääs ei kavatse midagi ette võtta. "Meie huvides on, et konflikt ei leviks Ukraina territooriumilt kaugemale." (Olaf Scholzi sõnavõtud ajavad mind öökima.)

Ukraina vapper vastupanu, mida esimesel nädalal ülistati, hakkab nüüdseks nähtavasti iga tasandi olafscholzidele ebamugavaks muutuma. Nad venitavad, venitavad ja venitavad. Ja Ukraina ei lange ega võida.

Teise nädala lõpus teatas keegi seal väljaspool: "Nüüdsest vähendan oma ekraaniaega."

Samal ajal kui mina olengi see ekraan.

Mõned toetajad, kes Maidani ajal solidaarsust väljendasid, ei ole kordagi ühendust võtnud. Siis nägin postitust, mille üks neist oli kirjutanud. Ta oli pahane, et Ukrainale materiaalset abi saadetakse, vihane, et mingi "valge tüüp" kuskil piiri peal on nii palju tähelepanu saanud, mõneti lausa vihane, et minusugused (endiselt elus püsivad!) inimesed või need, kelle kodud ja elud on hävitatud, ei väärigi enam kaastunnet.

See tabas mind samuti valusalt ning ma muudkui keerutasin seda peas, sest miski justkui ei klappinud. See olukord ei põhine rassikategoorial.

Lääne-Euroopa jaoks pole idaeurooplased kunagi piisavalt inimesed olnud. Me oleme ressurss. Kui koroonareeglid inimeste liikumist piirasid, lasti mõned idaeurooplased ikka saksa sparglit põldudelt kokku korjama. Nimekiri teenustest, milleks me sobime, on pikk. Paar aastat tagasi, samal ajal kui Venemaa sõjamasin meie inimesi tappis, teatas üks Saksamaa diplomaat: "Me austame Ukraina võitlust enesemääramise nimel, aga majanduslikud sidemed Venemaaga on meile esmatähtsad."

Ma kordan end:

Mitteinimese kategooria kehtestatakse hetkel, kui sõlmitakse suuri tehinguid.

Ma saan pidevalt sõnumeid inimestelt, kes kõnetavad mind, nagu ma oleksin juba surnud: "Vabandust, et me teid hülgasime, vabandust, mul on nii kahju." Saan sõnumeid, kus tunnistatakse täiemõõdulise fašistliku masinavärgi toimimist. "Ei iial enam" oli labane vale.

Pildid massihaudadest – surnukehad kraavis kuhjas nagu 1943. aastal – jäävad meid igaveseks kummitama. Me anume: NATO, sulgege taevas nüüd ja kohe, vaadake neid lapsi, neid naisi, neid vanakesi – nad surevad külma ja janu kätte, neid mõrvatakse, vägistatakse – nüüd juba tööstuslikes kogustes. Ei, meid tuuakse Euroopa mugavusele ohvriks.

Saate aru, see enneolematu relva- ja pagulasabi ei tule läänest sellepärast, et ma olen valge nahaga, vaid justnimelt sellepärast, et ma kuulun mitteinimese kategooriasse. Nagu miljoneid teisigi, on mind vahetatud gaasi vastu, kuni oli juba peaaegu hilja. Nüüd, viivuke enne kui liiga hilja, pakutakse mulle raha ja põgenikustaatust, aga mulle keeldutakse pakkumast kaitset, mida pakutaks igaühele, kes inimeseks kvalifitseerub.

Süütunne pole sama mis eetika.

Olge head, ärge saatke mulle oma vabandusi.

——

13. märts 2022

18. päev

kell 03.31

Iga öö on nagu Vene rulett (nüüd sõna otseses mõttes Vene). Vihkan neid kuradi sireene kogu südamest.


Inglise keelest Mirjam Parve


1 Ukraina mineraloog ja geokeemik, Ukraina Teaduste Akadeemia esimene esimees, biosfääri teooria arendaja.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: