Indrek Ojari filmist "Tulnukas": need rollid andsid meile kummalise vabaduse

Kultuuristuudio. Looming
Kultuuristuudio. Looming Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Saates "Kultuuristuudio. Looming" uuriti sel korral Rasmus Merivoo kultusfilmi "Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas" pärandit ning püüti vaadata linateose vastuolulise pealispinna taha. Näitleja Indrek Ojari meenutas, et võttis filmis kehastatud rolli mõneks ajaks ka tavaellu kaasa.

Ojari meenutas, et kui ta luges "Tulnuka" stsenaariumit, siis see vaimustas teda koheselt. "Ma vaimustusin võimaluse peale väljendada end nii, nagu film selleks võimaluse andis," selgitas ta ja mainis, et seda küsimust ei olnud küll, et materjal oleks kuidagi liiga ropp. "Iga kooli ees või taga oli toona selline olemas, ma ei tea, kuidas praegu on."

"Ma tunnetasin oma tegelase maailma, kuidas ta seab oma eesmärgid elus, kui inimene läheb välja, siis peavad olema ikka puhtad viigitud püksid jalas ning ta peab hea välja nägema ning endast hea mulje jätma, ma arvan, et see tegelane mõtles väga siiralt ja ettevõtlikult, mitte lihtsalt ei löönud aega surnuks, tal olid suured plaanid ja siht silme ees," selgitas Ojari ja lisas, et olelusvõitluslikus maailmas ei saa teisiti. "Sa pead end maksma panema, bemmile on vaja uusi kumme, selles maailmas ei ole küsimustki, et midagi oleks põhjendamatu."

"See on veider, et need rollid andsid meile kummalise vabaduse, ma kujutan ette, et igasugune anarhism annab sulle mingisuguse vabaduse, oled sa punkar või rullnokk, sulle on teatud asjad rohkem lubatud ja me võtsime need rollid tögemiseks ka pikaks ajaks tavaellu kaasa," sõnas ta ja selgitas, et režissöör Rasmus Merivoo rõhutas pidevalt, et ärge tehke nalja, vaid olge siirad.

Samuti tõi ta välja, et ka lavakunstikoolis oli neil ühes lavakõne tunnis ülesanne koos terve kursusega ropendada nii palju, kui torust tuleb. "See on selline väljaelamise võimalus ja teatud mõttes osa mingist kultuurist, see sama vägisõna, tal on vägi sees ja see ongi see, mis selle filmi puhul töötab," ütles näitleja.

"Ropendada peab oskama, üldiselt eesti kultuurkontekstis ei mõju ropud sõnad üldjuhul hästi, me kärbime välja, ma olen ise mänginud tükis üht kaisukaru, kes ropendas otsast lõpuni, aga me minimeerisime ära need ropud sõnad," nentis Indrek Ojari.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Kultuuristuudio. Looming"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: