Arvustus. "Sahharov": mõttearenduseta elulooline kiriromaan

"Sahharov" Autor/allikas: Vaba Lava

Uus lavastus
"Sahharov"
Lavastaja: Marfa Gorvitš (Venemaa)
Dramaturg: Julia Pospelova (Venemaa)
Koreograafia: Aleksandr Ljubashin (Venemaa)
Lavakujundaja: Aleksandr Mohhov (Venemaa)
Kostüümikunstnik: Maria Lukka (Venemaa)
Helilooja: Kirill Shirokov (Venemaa)
Valguskujundaja: Chris Kirsimäe
Videokujundaja: Laura Romanova
Laval: Liina Tennosaar, Loviise Kapper, Piret Simson, Indrek Taalmaa, Helgur Rosenthal ja Ott Kartau.
Esietendus 19. veebruaril 2022 Vabal Laval Narvas

Lavastus on tehtud Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames ning kõneleb ühe Nõukogude Liidu tuumafüüsiku elust, sünnist surmani. Laval on kuus Sahharovit, kes istuvad üheaegselt kastidele, millest nad vastavalt stseenile erinevad esemeid välja võtavad. Lavateosega soovitakse rääkida lugu erakordsest inimesest, kes võitles inimõiguste eest ning oli muidu omamoodi isiksus. Püüdlus sümpaatset narratiivi jutustada on väga tervitatav, kuna intrigeerivaid eluloolisi lavastusi jõuab Eesti teatrilavale suhteliselt harva.

Veidi skeptiliseks võib vaatajat teha praeguste poliitiliste sündmuste taustal see, et räägitakse Nõukogude Liidu teadurist, aga skepsiseks pole põhjust. Tegelikult on Andrei Sahharovi elulugu päris põnev ning kirjeldab NSV-s 20. sajandi teisel poolel toimuvat üpris ilmekalt.

Näitlejad loevad Sahharovi eluloo fragmente, mille lugemisel saab loetust justkui omamoodi kiriromaan, ning mängivad kirjas oleva stseeni välja. Lavastuse kulg on äärmiselt rahulik, midagi tempokat ei toimu. Näitlejatel on aega lavalised olukorrad välja mängida ja ei teki muljet, nagu hüpataks ühelt eluloo fragmendilt teisele. Lisaks lavakujundusele on jutustamisel abiks ka videokaamera, mida näitlejad kastist kasti suunavad, et publik seinalt selle sisu näeks.

Näitlejad mängivad lavastuse tervikut silmas pidades keskendunult ja suhteliselt tagasihoidlikult (ainult Indrek Taalmaa mõjub äärmiselt hoogsalt), mis pole sugugi halb – ka väga minimaalse kehakeelega saab selgeid sõnumeid edastada –, aga antud lavastuse kontekstis mõjub näitlejate olek kuidagi igavalt. Nimelt läheb suur osa andekate lavalolijate mängust videokaamera õige nurga alla sättimisele, mis jätab nähtust eksperimentaalse mulje, kuid tekitab ka piinlikke momente.

Nii Loviise Kapper kui Indrek Taalmaa pidid Tartus nähtud etendusel kaamera filmimisnurka parandama, mille tagajärjel läksid osa stseene publiku tähelepanu mittehaldamise pärast lihtsalt kaduma. Laura Romanova videokujundus on iseenesest päris omalaadne, kuid see võinuks olla näitlejate seisukohalt vähem praktilisem, et tarbetut sahmimist laval vähendada.

"Sahharov" Autor/allikas: Vaba Lava

Lavateoses leidub siin-seal kohti, mis tõepoolest puudutavad. Lugu kahe-aastasest lapsest, kes tuumapommi katsetuse pärast hukkus, toob lavastusse vajalikke kurbuse hetki. Kahjuks on väga paljud Sahharovi elumomendid ühtmoodi lahendatud, mis ajapikku tüütas ning tänu sellele hakkasin tasapisi ootama üllatuslikke lavastuslikke lahendusi.

Hruštšovi õhtusöögistseen üllataski tänu Taalmaa mängule ning see, et ühte kasti oli kokkusurutud terve kartulipõld, kus Sahharov oma elu armastust aitas, intrigeeris samuti. Monotoonsete lavalahenduste vältimiseks oleks koreograafia saanud lavastusele rohkem kaasa aidata ning mitte laskuda etteaimatavatesse lahendustesse.

"Sahharovit" vaadates tuli meelde üle-eelmisel aastal Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames tehtud dokumentaallavastus "Mul oli nõbu", mille videokujundaja on samuti Laura Romanova. "Mul oli nõbu" oli lavastusliku terviku mõttes palju huvitavam tänu kaasaegsetele teemadele ja ka näitlejatööd (nii Rea Lesta kui Henrik Kalmetit oli nauditav jälgida) paelusid rohkem. Ma ei taha öelda, et "Sahharovi" trupp oleks halb, tegelikult on kuus näitlejat väga eriilmelised, aga sellisele mitmekülgsele trupile oleks lavastaja pidanud andma palju huvitavamaid ülesandeid kui kaamera ühest kohast teise tõstmine ja üheaegselt kastidele istumine.

Lavastuses "Sahharov" leidub häid mõtteid. Kuus Andrei Sahharovi lavale tuua on omapärane idee, kuid seda ei laiendatud minu jaoks piisavalt. Ka lavakujunduses peitub huvitavaid leide, ent needki jäävad piisakeseks ookeanis. Tuleb kiita lavastuse eksperimentaalsust ja dramaturgiat, kuna Sahharovi biograafia on tõepoolest intrigeeriv, kuid Andrei Liimetsa parafraseerides: eksperimendid kas õnnestuvad või mitte. Praegusel juhul on "Sahharov" mõttearendusteta elulooline kiriromaan, mis võib mõningaid teatrikülastajaid paeluda, mind paraku mitte.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: