Millal teatripisik sind tabas?

Esimese ja ilmselt kõige eredama elamuse sain siis, kui 10-aastaselt Philippe Genty' (prantsuse lavastaja, koreograaf ja nukunäitleja) trupi etendusel käisin. Nad esinesid Peterburis, ema sai imekombel piletid ja läksime. Olin selle lavastuse jaoks veel liiga väike ja loomulikult ei saanud ma mitte millestki aru, kuid see jättis mulle tohutu mulje. Tundus, et laval pole miski võimatu ning mõned fragmendid ja stseenid jäid püsivalt mällu. See lavastus mõjutas mind ja minu arusaamu teatrist suuresti.

Oled sündinud kultuurilinnas Peterburis. Kuidas koolipoiss seal elas?

Sündisin loomingulisse peresse. Sel ajal, kui ma kasvasin, polnud vist ühtegi lastelavastust, mida vaatama mind poleks viidud. Samas ei piiratud mind kunagi hobide valikul, nii et ma proovisin paljusid asju. Jõudsin aga ikkagi teatrini.

Sa ei saanud esimesel katsel Peterburi Teatrikunstide Akadeemiasse sisse ning õppisid fotograafiat. Kas sellest on saanud nüüdseks midagi rohkemat kui harrastus?

Mulle meeldib pildistada. Minu jaoks ei ole see lihtsalt hobi, see on kirg. Tahan katsetada midagi uut, proovida erinevaid protsesse, see kõik avardab mõistmist. Viimasel ajal olen palju teatrit ja näitlejaid pildistanud – mulle meeldib, et saan neid kahte protsessi ühendada, midagi fikseerida. Mulle tundub, et fotograafia abil suudan sügavamale inimesesse süüvida, see harjutab olema tähelepanelik, tabama hetke. Püüan alati midagi pildistada, erinevaid ideid ellu viia, et avada teatrit erinevate nurkade alt, näidata näitlejaid eri tahkudest, näidata, kui erakordne ja huvitav on teatrimaailm. See on oluline.

Teine katse teatrikooli sisse saada viis sihile ja lõpetasid akadeemia aastal 2011. Valik Tallinna kasuks sündis vist mõnevõrra juhuslikult. Kas tulid siia plaaniga jääda või võtad seda vahepeatusena suurematele lavadele jõudmise teel? Oled valikut kahetsenud?

Pärast lõpetamist käisime erinevates teatrites proovimas. Siis jõudis meieni info näitlejate vastuvõtust Vene teatrisse ja tulime kohale. Juhtus tõesti nii, et mind ja mu kahte kursusekaaslast kutsuti Tallinna ja me tulimegi. See otsus muutis mu elu. Mul on väga hea meel, et töötan Eesti Vene teatris, mul on väga hea meel, et elan siin maal.

Alguses käisid praktiliselt igal nädalal Peterburis. Kas hoiad sünnilinnaga endiselt sidet? Kui palju jälgid teatri arenguid Venemaal?

Ma pole Peterburis väga kaua käinud, üle kolme aasta. Aga suhtlen seal elavate vanematega. Üritan seal toimuvat jälgida internetist.

Kui palju tunnetad Vene teatris missiooni hoida Eestis vene kultuurielu? Või peaksime rääkima pigem üldiselt eesti kultuurielust, mis oma mitmekesisuses koosnebki erinevatest kohalikest kultuuridest?

Teater on protsess, mis on pidevas muutumises, otsingutes või olemasoleva ümbermõtestamises. Samas püüdes kõike säilitada, konserveerida, muuta museaaliks, mis lõpuks kattub tolmuga. Kultuur areneb ja rikastub pidevalt ega seisa paigal. Mulle tundub, et Eesti on väga ilmekas näide sellest, kuidas saab erinevaid kultuure loominguliselt akumuleerida, kaotamata enda isikupära.

Sinu rollidepagas on väga mitmekülgne, lavastajadebüüdina tõid lavale "Vasjakese" Leonid Andrejevi jutustuse "Vassili Fiveiski elu" põhjal. Lavastus on saanud väga palju kiita ning muuhulgas valitud ühena viiest esindama Eesti visuaalteatrit Balti visuaalteatri esitlusfestivalil maikuus. Teine Vene teatris tehtud lavastus "Parun Münchhauseni seiklused" on samuti visuaalselt mitmekesine – seal põimuvad nukud, visuaalne ja füüsiline. Tundub, et füüsilisus ja visuaalsus on su jaoks loomuomased väljendusviisid?

Jah, usun küll. Alustasin sellest, et tegelesin pantomiimi ja plastikaga ning see on minu jaoks orgaaniline väljendusvorm. Elus arvestame kiiremini mitteverbaalsete signaalidega, meie füüsis reageerib kiiremini ja ausamalt, kehal on raskem valetada. Mind tohutult köidab võimalus ainult plastilisuse abil midagi väljendada, selleks pole sõnu vaja. Põhimõtteliselt pole eneseväljenduseks üldse midagi vaja – on vaid alasti inimene tühjal laval ja ta võib öelda kõike, rääkida mistahes teemal ja igaüks saab aru. See on tõeline ime.

Suurem osa Andrejevi loomingust on mõjutatud murest "väikese inimese" pärast. Nüüd lavastad Gogoli "Sinelit", mis samuti tegeleb selle nn väikese inimesega. Tundub, et väikese inimese mured panevad ka sinu südame valutama?

Seekordne lavastus on pigem arutlus, milliseks võib väike inimene muutuda. Tasub meeles pidada loo finaali, kus tegemist pole enam väikese mehega, vaid kummitusega, keda kõik kardavad. Alles on jäänud vaid kest, mille sees on kõik tühi, surnud, tal pole midagi kaotada, ta ei karda midagi.

Miks valisid noore vaataja teatri lavale just Gogoli ja tema "Sineli"? Mis on sel tänapäeva vaatajale öelda?

Mulle tundub, et just praegu on see materjal uskumatult ajakohane ja oluline. Lavastuses ei räägi me ainult väikesest inimesest, vaid sellest, kuidas ta muutub suureks türanniks. Sellest, kuidas pidev surve ja rõhumine võib inimest muuta. Kelleks ta võib jõu kasvades saada; sellest, mida ta teeb siis, kui pole enam piiranguid. Sellest, kui sageli me võtame inimest ainult selle järgi, millist vormi või sinelit ta kannab, milline on ta staatus, positsioon, ega pane tähele, mis peitub kehakatte all tegelikult. On äärmiselt oluline rääkida, kuidas mõjub meile agressioon – mitte kõik ei suuda sellele vastu seista. Valem on ju lihtne ja ammu teada: vägivald sünnitab vägivalda. Lavastus on sellest, kuidas inimene iseennast reedab, et paista teistele parem ja tugevam, kui ta tegelikult on.

Kui ma vaatasin Rosita Raua kujunduse kavandeid "Sinelile" ja ideed, kuidas kavatsed lavastuse välja tuua, tundus see väga julge – rääkida lugu ilma sõnadeta ja jutustada seda täiskasvanud vaatajale näitlejate kõrval ka nukkude kaudu. Miks just selline lavastusvorm?

Vormi dikteerib teos ise, selles puuduvad dialoogid. Ma tahan kogu rõhu suunata kangelase sisemisele ümberkujunemisele. Sõnu pole vaja, siin on oluline, mida kangelane teeb ja mida ta ei tee, seda saab edasi anda ilma sõnadeta.

Lavastus on mõeldud noortele ja täiskasvanutele, kes oma aega üha säästlikumalt kasutavad ja püüavad kõik vajaliku nutitelefonist kätte saada. Miks nad peaksid oma elust pühendama ühe tunni selle lavastuse vaatamisele?

Me kõik veedame ühel või teisel põhjusel palju aega erinevate vidinate ees – töötame ekraani vaadates, lõõgastume ekraani vaadates, suhtleme ekraani vaadates. Mulle tundub, et teater on elu ja ühenduse loomine, suhtlemine, nii laval kui saalis on elus inimesed. Ühed räägivad lugu, teised vaatavad. Mis sellest igal konkreetsel õhtul välja tuleb, sõltub protsessi kõigist osalejatest, nii publikust kui ka näitlejatest.

Sinu senise lavaelu põhjal tundub, et ebaõnnestumisi sa ei tunne. Kardad sa läbikukkumist? Mida ebaõnnestumine sinu jaoks tähendab?

Paljud asjad pole õnnestunud või pole õnnestunud päris nii, nagu oleksin tahtnud, aga see on normaalne, see on protsess. Ei, ebaõnnestumised mind ei hirmuta, vastupidi, neist saab õppida ja rohkem kasu saada. Teate, ma püüan mitte maha rahuneda, rahulolus pole loomingulist olekut, pole otsingulisust. Kui oled rahul ega otsi midagi, siis ei tohiks sa tõenäoliselt selle ametiga tegeleda.

Koos sinuga tuleb meie teatrisse uus inimene ja uued vaatenurgad. Kas tunnetad ka trupi kõrgeid ootuseid? Tekitab see pingeid?

Mul on väga hea meel teie teatris töötada, siin on imeline atmosfäär ja võrratud inimesed. Hämmastavad näitlejad. Teate, üks juhtum oli mu jaoks väga kõnekas, päris proovide alguses, kui paljud töötajad istusid karantiinis. Lavamehi ei jätkunud, kuid teatrijuht vahetas riided ära ja läks õhtuse etenduse dekoratsioone paigaldama! Mida muud siin öelda. Inimesed armastavad teatrit, teevad oma tööd armastusega ja alandlikult.

Sõnadeta visuaalteatrietendus "Sinel" esietendub Eesti Noorsooteatri väikeses saalis 10. aprillil, noortele (16+) ja täiskasvanutele.

Autor Nikolai Gogol, lavastaja Daniil Zandberg (Vene teater), kunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Olga Privis, valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Markus Robam.

Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Steffi Pähn, Taavi Tõnisson.