Romaan pealkirjaga "Vapilõvi" ilmub esmalt meediakanalis Levila peatükkide kaupa ja hiljem ka kaante vahel. Autor avas "Ringvaates" protsessi tagamaad ja ütles, et pakkumine kirjutada dokumenteeriv teos tuli presidendilt endalt. "Tegelesin hoopis muu asjaga ja päriselt mõtlesin, et ma ei saa seda teha. Aga nad küsisid lausa kaks korda. Põhjuseks see, et minu raamat "Praktikaaruanne" meeldis presidendile ja ta soovis samas stiilis."

Vaarik ütles, et ta ei oleks kirjutamistööd vastu võtnud, kui oleks arvanud, et Kersti Kaljulaid ei ole missioonitundega president. Kirjanik lisas, et raamat on ka neile, kes vastupidiselt tundsid, sest teos aitab seda tööd ette kujutada ja mõista. "Ma arvasingi, et tegemist on inimesega, kes tahab oma töös midagi saavutada."

Autor soovis olla võimalikult lähedal presidendile tema töös, et tunnistada toimuva dünaamilisust. Seejuures ütles Vaarik, et kõige olulisem on inimlik tuum. "Soovisin näha, kuidas inimene, kõigi oma vigadega, meeleoludega ja raskustega, on sattunud olukorda, kus ta on president." Kirjanik lisas, et raamatus on raskeid kohti.

Vaarik tõi romaani kandva ideena välja Kersti Kaljulaidi ametisse astumise kõnest mõtte, et peame olema nõrgematele toeks. Ta võttis üheks eesmärgiks jälgida, kas president peab sellest kinni. Teine idee, mis Vaarikule tugevalt tähenduslikuna mõjus, oli tõdemus, et kõik inimesed eksivad, aga kui leiame ainult vigu ja neid võimendame, siis ühel hetkel ei julge keegi otsustada. "Me kõik teeme vigu. Tahtsin näha, kas ja kuidas suudetakse siiski teha Eesti jaoks midagi, mis läheb ajalukku."

Vaarik toob ühe isikuomadusena presidendi juures välja kalduvuse öelda asju liiga kiiresti välja, mis võib omakorda eksimusi põhjustada. "Võib väga kiirelt tulla kommentaar ja öeldu võib hiljem osutuda isegi valeks." Ta lisas, et tõenäoliselt teab Kaljulaid ise ka, et tal selline isikuomadus on.