Võrreldes kunstivorme, visuaalset kunsti ja helikunsti – kui erinevad maailmad need on? Kuigi tuleb öelda, et sinu pilte vaadates näib, justkui sinu muusika on piltides olemas.

Jah, mida kirjeldasid, on tõsi. Tihti enne pildistama minemist kuulan muusikat, et end häälestada. On kuidagi nii, et erinevad kunstivormid saavad siis kokku, kui sa ise oled vaba ja lahtine. Muusika inspireerib pildistamist ja vastupidi. Vahel on nii, et teen drooniga ja muusika tuleb sellest. Uue albuminga on need droonikaadrid jääst väga seotud. Ees on küll suvi, aga tuleb ka jääd veidi tolereerida.

Ennist rääkisid jää puhul selle mitmekihilisusest, aga teisalt sa kasutad pildistades drooni, justkui lähed kihtidest kaugemale. Mis on sealt ülevalt vaadates see, mis sind kütkestab?

See on vabadus. See on see, et drooniga saad lennata asjadele lähemale ja neist kaugemale, saad näha seda muu keskel. See on vabaduse tunne, see on võimas.

Hiljuti ütles dirigent Kristjan Järvi, et sina ja sinu abikaasa Angeelia olete Eesti hingeline tuumik. Need on päris suured sõnad.

Need on suured sõnad, jah. Kristjan on inimeste inimene, kes tõstab teisi üles ja annab kuidagi mingites hetkedes asjadele uue väärtuse. Ütleksin ka vastu, et Kristjan on suur hing. Eks me inspireerime üksteist. Mina usun inspiratsiooni, oleme siin kõigest inspiratsiooni vahendajad.

Kui palju sa toetud eeskujudele? Ja seejuures, kui suur osa sinu loomingust tuleb iseolemisest, mõnes mõttes originaalsest kohast?

Kindlasti on eeskujusid, ma üldse ei häbene seda. Eriti olulised olid eeskujud mingil eluperioodil, kui harjutasin. Hiljuti olid Pärnus kitarripäevad ja rääkisin noortele, kust ma tulen. Seeläbi tuletasin ka endale meelde, kust olen inspiratsiooni saanud. Saingi ise aru, et ah-aa, see tuleb ju sealt ja see sealt. Näiteks Taavi Langi ja Vahur Vessart näitasid mulle asju, millest võibolla olin ennegi kuulnud, aga hoopis teisest perspektiivist. Muidugi ka see, et õppisin laulma Thea Paluoja käe all Kehtna muusikakoolis. Õpetajad ja eeskujud mõjutavad palju.

Kui tulla tänasesse päeva, siis mind mõjutavad mitmed filmimuusika tegijad, nagu Hans Zimmer, aga neid on päris palju.

Selline kinematograafilisus on sinu muusikas tõepoolest olemas. Kuidas sellega on, kas filmilik muusika on eraldi eesmärk?

Mul on olnud õnn jääda selleks, kes ma olen olen, samas olen teinud muusikat eri žanrides. Tõepoolest, mulle meeldib proovida eri asju, näiteks teha süntesaatoriga sürreaalseid katsetusi, mida saangi vaid kasutada filmides ja sarjades, neid asju albumile ei pane. Aga jah, kinematograafilisus läheb küll minu loominguga kokku.

Sa teed filmidele muusikat, kas tahaksid ka filmi lavastada?

Tahaksin küll jah, kindlasti tulevikus teen ka midagi. Mõtteid on ning igasuguseid visuaale ja kaadreid käib peast läbi, aga natukene läheb aega.

Kas sulle meenub minevikust ka selliseid hetki, kus loomingut tehes tundsid, et mida teen, ei ole päris mina, et seda edaspidi ei tee?

Hetki on muidugi olnud. Mõned reklaamiasjad, kui klient tahab midagi kindlat, siis võib tekkida endas konflikt. Samas vahel on ka nii, et teed tellimustööd, aga tuleb midagi nii isiklikku ja head, et ei tahagi seda ära anda. See ei ole ego boost, küll aga kahe otsaga asi. Ei tasu kuskile kinni jääda.

Kas vahel on ka tunne, et tahaks jõuda kuskile kaugemale, veel edasi? Või on juba praegu hästi?

Noorena oli seesugune ihk, et tahaks kuulsaks saada ja maailma valutada. Aga nüüd mõtlen, et mida kaugemaks see soov on jäänud, seda rohkem tulevad asjad välja. Kuulsus on seotud egoga. Me teeme inimestena küll oma egoga koostööd, aga kui sellesse kinni jääda, siis ei kanna asjad vaimses mõttes vilja. Rahalises mõttes võid saada küll suureks ja näida keegi, aga üldiselt on nii, et need, kes on vaimult rikkad, ei keskendu oma materiaalsele poolele.

Sinu albumi pealkiri on "Pray", see on ingliskeelne, samas – viidates Kristjan Järvi sõnadele – esindad Eesti essentsi. Kas siis keel ei ole niivõrd oluline?

Kusjuures jah, keel ei ole nii oluline. Mulle väga meeldib eesti keel, aga ka inglise keel. Ma selgitan, miks. Saan inglise keeles teha lihtsamini sellised jämme ja n-ö suvapudi, ning hiljem tajun, kas see sobib ka eesti keelde. Samas vahel kirjutan ka kohe eesti keeles. Olen tänu muusikale õppinud eesti keelt paremini tundma, tajuma selle keele voolavust.

Mõeldes su albumi pealkirjale ja palvetele laiemalt, siis mis on palve sinu jaoks ja kelle poole sa palvetad?

Palve, kas suur või väike, on ikkagi manifesteerimine. Kui ma soovin, et miski oleks parem, siis ma palvetan, aga teen ka midagi, et need asjad selles suunas läheksid. Palve ja tegu käivad käsikäes. Palve kaudu on juhtunud imesid, need juhtuvad, kui lasta end voolavusse. Ja see pole seotud religiooniga, küll aga usuga. See, mida ma usun, jätan enda teada.

Mille taha jäi see, et sa "Pray"-d mõnel kandjal välja ei andnud?

"Pray" tuleb vinüülil, ma arvan, et sügise poole. Ma ise tunnen, et see ongi pigem sügistalvine sisekaemuslik muusika, aga muidugi võib ka olla hommikuse jalutuskäigu või õhtuse kojusõidu helitaust. Võibolla annan tulevikus väikse koguse kassette ka, sellega rõõmustaksin oma vanaema, kellel on oma Audi 80-s kassetimängija.

Te elate Angeeliaga Pärnus ja käid seal lähedal ka pildistamas. Kui tihti te Tallinnasse jõuate?

Me ei käi Tallinnas tihti, siis, kui läheme Angeelia vanematele külla, kes elavad Vääna-Jõesuus. Seal korraldame ka sel suvel Hoovuse festivali, mis on meie lapsuke. See toimub 7. juulil, aga artiste veel ei ütle.

Mick Pedaja näitus "Jäämaailm" on avatud 5. juunini Okapi galeriis aadressil Niguliste 2.