Näiteks tilgastanud piim võib olla kalgastanud, kibastanud, kilksatanud, kolahtanud, murastanud, müretänüd, mürganud, närdinud, tirastanud jne. Aga sama põnev ja variandirohke, kui on meie murdesõnavara, on ka murdegrammatika, kus seekord on tähelepanu all käänded.

Vaatame lähemalt, kuidas moodustatakse sisseütlevat käänet ehk illatiivi eesti murretes. Üldkeeles on kõige tavalisem sisseütleva tunnus teatavasti -sse, mis on üldiselt omane ka põhjaeesti murretele, nt ankrusse, peresse, vankrisse. Saarte murdele on aga iseloomulik se-lõpuline illatiiv, nt (tuli) kojuse, (pani pesu) liguse, (sai kellegi) nöuse. Ka Lõuna-Eestis esinevad teistsugused tunnused. Mulgid väljendavad sisseütlevat ss-lõpuga: (läks) kirikuss. Tartu murdes on levinuimaks illatiivi tunnuseks -de: (ruttas) kerikude ja Võru murdes -he: (sõitis) kerikohe. Mõnedes murretes esineb see ka lõputa kujul: (kõndis) kiriku.

Lisaks sse-sisseütlevale on teatud sõnatüüpides võimalik ka lühike sisseütlev, nt kätte, vette, merre. Peamiselt kirderanniku- ja saarte murdes esinevad need aga gemineerumata kujul: (sai) käde, (hüppas) vede, (kukkus) mere. Sõnal meri esineb küllalt ulatuslikult eesti murretes ka vorm merde. Ühe näite omapärase lühikese sisseütleva moodustusviisi kohta võib tuua veel Võru murdest, kus sõnades nagu maha ja pähe on h-ees ülipikk täishäälik: maaha, päähä.

Väga huvitav on ka arhailine je-lõpuline sisseütlev nagu kojoje ja mereje, mis on olnud iseloomulik kirderanniku- ja idamurdele. Selliseid vorme kohtab sageli eesti regilauludes.

Eelnev oli vaid väike ülevaade põhilisematest sisseütleva käände moodustusvõimalustest eesti murretes, kus avastamist on veel küllaga. Oma murdekeelt tasub tunda, seda on kõnelenud meie kõigi esivanemad ja rohkemal või vähemal määral räägitakse murdekeelt tänapäevalgi.