Rännaklavastus algab paadisõiduga Emajõel, millega kaasa jooksev neiu räägib päris lugusid päris supilinlastelt, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Neid mälestusi me kuulasime, analüüsisime ja püüdsime kokku panna sellise kvintessentsi nende inimeste kogemusest, kellega meie rääkisime. Mida tähendab Supilinn, milline on ta atmosfäär, millised inimesed seal on," rääkis dramaturg Kaija M. Kalvet.

Kokku teeb lavastuses kaasa ligi 50 näitlejat ja vabatahtlikku.
Rännakul kohtub publik lugudest koondkujudega. Näiteks kuldsete kätega remondimehe, tudengite või Supilinna kunstnikuga, kes kutsub publikut appi oma teost tegema.

Lavastaja Jaanika Tammaru ütles, et lavastus annab edasi külatunnet. "See kumab väga paljudest lugudest läbi, et naaber tunneb naabrit ja nimepidi teab tänaval teretada. Sellist külatunnet nii kesklinna lähedal on ma arvan väga keeruline leida kusagil mujal linnas ja linnaosas," ütles Tammaru.

Läbi linna lavastuste sari algas eelmisel aastal, kui publikuga käidi mööda Karlovat. Ise Karlovas elava lavastaja Jaanika Tammaru sõnul saab kahte linnaosa võrrelda jalanõude abil – kui Supilinn on kindlasti kummik, siis Karlova on kets.

"See Karlova tunnetus on küll boheem ja muusika ja kunstnikud kõrvuti eluheidikutega, aga selle kõige juures on mingi kõrgusetunnetus. Karlova on pigem mäe otsas ja saad pigem kuiva jalaga läbi. Aga siin supilinnas on rohkem külatunnetust ja maalähedust, Emajõgi on ikka väga-väga lähedal, see kummikutunne ja hooviseikluste tunne on siin natukene rohkem esindatud," rääkis Tammaru.

Järgmisel aastal on kavas lavastus Ülejõe elanike mälestuste põhjal ning viimaks, kultuuripealinna aastal on Annelinna kord.