"Sinu nimi on…" ("Kimi no Na wa", Jaapan, 2016). Režissöör-stsenarist Makoto Shinkai. Animatsiooni režissöör Masashi Ando. Osades Ryûnosuke Kamiki, Mone Kamishiraishi jt.

Sa tunned pidevalt, et oled midagi kaotanud ja mingi osa sinust on justkui puudu. Aga sa ei mäleta, mille sa oled kaotanud ja kas sa oled seda üldse kunagi omanud. See allusioon Aristophanese kõnele Platoni "Pidusöögis" moodustab Makoto Shinkai animafilmi tuuma. Armastus ja saatus on selles kõikvõimsad ning võimelised särama läbi aja ja surma, et lahutatud hingepooled taas kokku tuua.

Mitsuha on rahutu meelega 17-aastane tüdruk, kes ihkab jõuda enda unisest ja rohelusse mattuvast kodulinnast suurde ja tegusasse Tōkyōsse. Taki on impulsiivne ja kena 17-aastane poiss Tōkyōst. Ühel päeval hakkavad nad ootamatult omavahel kehasid vahetama, niimoodi mõned korrad nädalas.

Tegu võiks olla järjekordse alla keskmise kehavahetusfilmiga, kui see lugu ei säraks tänu omamoodi dialoogile, mis peategelaste vahel välja kujuneb. Üksteist innustatakse olema iseenda parem versioon, saadakse teineteisele hädavajalikuks. Seejuures suudab film hoiduda silmi pööritama panevatest klišeedest, mis tavaliselt seesuguse sugude vahetamisega seonduvad. Tegelased leiavad üksteise eludest toetust, sest nad suudavad suhestuda üksteise muredega hoolimata sellest, kelle kehas nad parajasti on. Shinkai ei sukeldu küll sugude vahetamise teema uurimisel eriti sügavale, vaid otsustab lükata oma tegevustikku tagant hoopis aja ja selle anomaaliatega seonduva ainesega. Seega, kui tegelaste dialoog sellest tulenevalt ühel päeval ootamatult katkeb, tunneb ka vaataja Takiga sarnaselt, et midagi tähtsat on puudu.

Tuleb kiita Yojiro Noda kirjutatud filmimuusikat. Valdavalt minimalistlike taustameloodiatega määrab ta oskuslikult stseenidele vastavad meeleolud. Jaapani math rock'i sugemetega laulud, mis Noda bändi Radwimps esituses kõlavad, astuvad sootuks taustarollist välja ja suudavad selgelt visuaaliga võistelda, sest filmis on paar muusikalist montaažilõiku, kus laulusõnad väljendavad peategelaste sisekõnet. Seega on muusikal ka süžeed kandev funktsioon.

Peab märkima, et ka visuaalselt on tegu ilusa filmiga. Eriti säravad loodus- ja linnamaastikke ning vaieldamatult ka taevast kujutavad kaadrid oma roosakate pilvemassiivide, säravate tähtede ja atmosfääris põlevate neoontoonides meteoriitidega. Hästi on õnnestunud ka valguse animeerimine, mille puhul domineerivad soojad varjundid, mis muudavad kogu elamuse kallistatavaks.

Kõige intrigeerivam on film oma ajalis-ruumilise ülesehituse poolest. Vaatajale söödetakse algusest peale kas otseselt või peidetult ette vihjeid sellest, mis juhtuma hakkab või mis on juba juhtunud. Õigupoolest pole neil kahel vahet, sest looilma keskmes on idee sellest, kuidas aeg pole midagi lineaarset, vaid on justkui paeltest punutud sõlmede pundar, kus minevik ja tulevik, olnud ja olematu omavahel kokku seotakse. Selline aja ja ruumiga mängimine annab filmile suisa nolanliku värvingu ja tulemuseks on üllatavad süžeepöörded, mis teevad filmi vaatamisväärseks nii romantika- kui ka ulmesõpradele.

Filmi vaadates tekib küsimus, kas meil on võimalus armastada vabalt või valitseb kõige üle keegi salakaval jumal, kes mängib inimeste saatustega? Lõppude lõpuks sa ju ei vali, keda armastada. Nii nagu filmiski, võib su ellu astuda ühel hetkel üks Mitsuha või Taki, kelle puhul sa tunned, et sul polegi muud varianti kui kinkida talle oma habras süda, sest mingi sõnulseletamatu jõud sunnib sind tagant. Küll ei tasu ka täiesti passiivselt oma hinge teist poolt ootama jääda, vaid otsida välja oma saatuselõngad ja proovida neist ikka midagi nikerdada. Ühed teatud mässajad ühes teatud laulus nõustuksid minuga kindlasti.

Müürilehe noorte filmikriitikute võistlusele, mille teemaks olid tänavu armastusfilmid, laekus 20 tööd. Arvustusi hindasid žürii esinaine Sanna Kartau, Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapov, PÖFF Shortsi turunduse ja kommunikatsiooni koordinaator Heinrich Sepp, filmirežissöör Marianne Kõrver ja eelmise aasta filmikriitikute võistluse võitja Kristin Issak.