"Homaar" ("The Lobster", Iirimaa, Suurbritannia jt, 2015), 119 min. Režissöör-stsenarist Yorgos Lanthimos, stsenarist Efthymis Filippou. Osades Colin Farrell, Rachel Weisz, Jessica Barden, Olivia Colman, Lea Seydoux jt. 

Davidile meeldivad homaarid. Nad elavad üle saja aasta, on siniverelised nagu aristokraadid ja püsivad fertiilsena kogu oma elu. David ei mõtle aga uuest lemmikloomast, ta mõtleb oma tulevikust. 

Yorgos Lanthimose must komöödia "Homaar" toimub lähitulevikus, kus vallalistel kodanikel on 45 päeva, et leida endale kaaslane, vastasel juhul muudetakse nad mõneks loomariigi esindajaks. Filmi peategelane on äsja oma kallimast lahku läinud David (Colin Farrell), kelle valitsus saadab uue silmarõõmu leidmiseks väärastunud versiooni Rannamajast, kus toimuvad kohustuslikud tantsuõhtud, hotellimeeskonna propaganda-performance'id stiilis "üksiolek tapab su, ole kahekesi" ja päevased jahid metsas elavatele heidikutele, kes on põgenenud paarilise leidmise bürokraatia eest. 

Film on ehe näide kummastuse võttena kasutamisest, mida võib kohata ka Lanthimose teistes linateostes. Apaatsemat tegelast kui David on raske leida, samuti rõhutab filmi niigi sinakashalli õhustikku Rachel Weiszi monotoonne jutustajahääl. Filmikeelelt meenutab "Homaar" mõne paralleeluniversumi Wes Andersoni, kes on valinud oma seekordse värvipaleti pastelsete pühademunatoonide asemel Lasnamäe sügis-talvistest paneelikatest inspireerituna. Sürreaalseid ja vähem sürreaalseid stseene ilmestavad heliribal artistid Nick Cave'ist Beethovenini. 

Režissööri esimene ingliskeelne film läheneb armastusele ilma roosade prillide, šokolaadikarpide ja roosikimpudeta. Suur romantika on muudetud reeglipäraseks, asjalikuks ja karistatavaks. Kuigi esmapilgul on tegu isegi anti-armulooga, siis lähemal interpreteerimisel tõstatab film mitu igihaljast küsimust. Miks me rõhume ühiskonnana monogaamsele paarisuhtele ja mis omadusi me oma partneris üldse otsime? Kas inimesi ühendab emotsionaalne lähedus ja armastus või piisab tegelikult ka ühisest tervisehädast, olgu selleks lonkav jalg või lühinägelikkus? Võrreldes tunnetemeres ujuvate armastusfilmidega pöörab "Homaar" pilgu hoopis triviaalsemate teemade poole ja flirdib võimalikult absurdsete viisidega, mis võiksid inimesi armastajatena ühendada.

Intervjuudes on Lanthimos öelnud, et soovis luua võimalikult reaalsusega sarnanevat maailma, aga lihtsalt teistsuguste reeglitega, ja see tal ka õnnestus. Film pakub mitmeid äratundmishetki. Tegelaskujude soov leida endasarnaseid paarilisi on võrreldav tundidepikkuse kohtinguportaalides surfamisega, mis lõpeb samade omadustega kavaleri leidmise asemel tavaliselt morni tuju ja arusaamaga, et mõistaksid vastassugu paremini, kui teaksid rohkem kui kolme automarki. 45-päevane ajalimiit on aga justkui lühendatud versioon ajast, mis ühendab üht jõululauda järgmisega, kus kuuled vanavanematelt taas lauset: "Millal sa juba kallima leiad?"

Kuigi Davidi hotellist lahkumise ja metsa jõudmisega muutub filmi edasiminek aeglasemaks ja kohati isegi igavamaiguliseks, aitab see muutus näha opositsioone ning tekitab pinnase oma ja võõra poleemika lahtihargnemiseks. Filmi lõpustseen teeb aga tasa kõik vahepealsed haigutused ja viib vaataja endale sobivaid lõpplahendusi otsima – nii filmi kui ka päriselu tarbeks. Pärast seda saab olla vaid tänulik, et elatakse ühiskonnas, kus kinnistes asutustes toimuvate paaritumisrituaalide asemel saab minna Tinderisse ja lükata sõrmega läbi pool Eestit, muretsemata, et lõpetad vähina soolases merevees. 

Müürilehe noorte filmikriitikute võistlusele, mille teemaks olid tänavu armastusfilmid, laekus 20 tööd. Arvustusi hindasid žürii esinaine Sanna Kartau, Müürilehe peatoimetaja Aleksander Tsapov, PÖFF Shortsi turunduse ja kommunikatsiooni koordinaator Heinrich Sepp, filmirežissöör Marianne Kõrver ja eelmise aasta filmikriitikute võistluse võitja Kristin Issak.