"Ammu aega tagasi otsustasin ma / suuremõõtmelise elu kasuks" (lk 18). Mida tähendab eredalt elamine? Mis valgussähvatusi ja tuhmi masendust kuvataks ekraanile, kui too elu filmilinale teiste vaadata lasta? Sanna Kartau debüütluulekogu "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" lasi end kaua oodata. Olin üpris üllatunud, et Kartau sulest polnudki seni ühtegi kogumikku ilmunud, ehkki tegev ja tuntud ja hinnatud on ta juba mõnda aega;  esikkogu ilmumist toetas Liisi Ojamaa auks loodud Väikese Hipi Fond, lisaks on Kartau möödunud sügisest Müürilehe kultuuritoimetaja. Hiljuti pälvis ta Värske Rõhu aastaauhinna.

Debüütkogu on oma olemuselt väga põnev nähtus: see on esimene ametlik sissejuhatus luuletaja siseilma, mis on tema enda poolt kureeritud. Saame tuttavaks, just sellisena lasen ma sul end nüüd avastada. Senine paremik, kirjanduslik identiteediloome. Proloogina avaneb esimene luuletus "Low maintenance / unpoem": "kummardun selle lehe kohal, jälle / haaran pastaka, jälle / lootuses, et must tint / mu vabandusi täis vaikustest / välja juhatab. [—] kuskil avan ma sahtlitäie sõnu ja kuskil / olen ma mürgi välja sülitanud, ma tõstan / selle teksti oma õlgadelt maha." (lk 10–11) Nüüd on ta teiste kanda, kas meelerahusalvina, terava torkena rinnus või ajas punguvate mõtetena.

Kartau luule keskmes on keha ja kehalisus. Fleurs du mal tüüpi füüsilisus annab end tunda vaat et igas luuletuses, otseste kehaosaviidete ja/või erksate, rõhuvrõlgete kirjelduste kaudu, mis tekitavad sarnase efekti nagu Aaviku sõna "õõv" – neis on teatav onomatopoeetilisus ja kujutlusvõimet toitev elujõud. Darja Volkova fotod ja kujundus rõhutavad seda veelgi. Känkras kehade kollaaž. Võibolla just sellepärast muudeti ära ka luulekogu pealkiri: algselt plaanitud "Vahetus" vahetus (vabandust!) deklameerivamaks. "Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga" pärineb ihalisest ja kehalisest luuletusest "Mesi versus struktuur": "Sonnenallee. Me uuristame / üksteise kehadest luid välja, imeme / need üdist puhtaks – krudisevad kõhred / kui õudukate traktaadid. / Ma hääletan selle sõja poolt / oma kehaga, ma hääletan, laiali jaotatud kui / maailm peeglites. Ma nägin, / kuidas sa armide servasid leida püüdsid, / karusüda." (lk 38) Kehalisus avaldub tihti emotsionaalsete kõrg- ja madalhetkede kontrastides: "Õnne nimel sirutugu su varbad. Valu sääres on vaid sellest, / et sa pole harjunud nii palju painduma. / Siis tõsta üks jalg õla juurde ja hoia seda hammaste vahel, / et mitte karjuda." (lk 46)

Minu suureks rõõmuks saab ka Kartau tekstides rääkida naiselikkuse eri (politiseerunud) vormidest. Niivõrd võimestav on näha naiskirjanike loomingus emotsionaalset labiilsust – nahaalsust ja kirge, rabedust ja linnuema õrnust. Kartau luuleminade ja -sinade puhul joonistub enim välja nii-öelda alternatiivnaiselikkus, millel on siiani kummalisel kombel kerge šokiväärtus (nt ärev ootus, et päevad juba algaks). Siin tuleb vast kaugeneda iseenda arusaamadest ja reaalsustajust ning vaadata suuremat pilti – ehkki oma argiilmas võib tunduda, et feminism on juurdumas ja naine kui selline lõpuks ometi avarduv mõiste, ilmuvad ikka pinnale mõttekäigud, kus veel tänagi naistele kõveriti vaadatakse, kui neil pole ka pärast tudengiiga mõistus pähe tulnud. Kui tahad olla heaks kiidetud, pead ju lõppeks ikka konformeeruma; vastasel juhul jätka ja lõppe nišikaubana. See väljendub "tabuteemades" nagu abort (või üldiselt, jumala eest, laste mittetahtmine) ja kväärsuhted. Pikka iga avalale naisekehadiskursusele!

Oluline osa tollest diskursusest on aga ka vaimne tervis. Vaimse tervise teemadel on tehtud kiiduväärt teavitustööd – seda niivõrd, et mõiste ise kipub veidi nüriks ja ebasiiraks muutuma –, aga see näib lõppevat siis, kui haigus (sest seda nt depressioon ka on) koledaks ja ebamugavaks kisub. Kes jääb alles siis, kui naine on oma tegudes ja ütlemistes kole? Harva on inimene oma muredega vaimselt üksi, ehkki füüsiliselt võib see nii olla; sõnad on tihti kellegi teise häälega, tunded segunenud välise ja sisemise sisendiga. Kontrast selle vahel, milline oled ja milline peaksid olema, muutub mingist hetkest harjumuspäraseks, sisekõne aga monoloogiks, mida näitlejana õhtust õhtusse esitad: "Spirituaalsuses" loetleb Kartau endale samm-sammult asju, mida teha, et näida ja käituda kui "normaalne" inimene.

Kauaks pärast lugemist jäi naha alla üks isiklikest lemmikutest, "Serenaad kipitavale kurbusele": "ja ära tee mind karmiks kurbus / ära karmista mind palun veel" (lk 43). Sõnaline leebus ja tähendus selle taga raputavad oma vaikse traagikaga. Read, mis kõlavad nagu metsikust väsimusest välja kasvanud viimane palve, mõjuvad uskumatult vabastavalt. Toores, aga hoolega valitud eneseväljendus – kui peaksin kellelegi kogu luulekogu kiirelt kokku võtma, loeksin talle ette need read.

"Mida naised tahavad" on aga mõru segu hiliskapitalismist ja loomeinimeste tahes-tahtmata minimalistlikest, lihtsatest unistustest, rõhudes keel-põses pealkirjaga üldistavatele cosmolikele artiklitele stiilis "Just NEID 5 lauset tahavad kõik naised kuulda!": "Ma tahan endale kodu. / Las olla avar ja odav. / Tahan seda ainult endale, / päikselise ja turvalisena. / Ma tahan rõdu, kus kasvatan / tilli ja tüümiani ja kus vestlused sõpradega / kasvatavad suitsukonimägesid pisikese / puust laua peal." (lk 55) Lühikesed laused, lihtsad soovid, la vie bohème. Lakoonilisus väljendub seega nii poeetikas kui ka sisus – Kartau soovib siin asju, millest kodus pigem pilguga üle käiakse; kodu võib olla pisike, laudki võib olla pisike. Soovid mõjuvad lapselikena, aga samas on nende soovide lihtsus mõneti märk täiskasvanulikust kasinusesteetikast; rõhk pole tol pisikesel laual, vaid vestlustel sõpradega, mille tunnistajaks laud on. Klišeelik mõttekäik ehk, aga usun, et need soovid ilmnevad just siis, kui soovitut kas pole või kui elu sunnib prioriteete paika panema. Lõppeks, kui on neli seina ja stabiilne(-ish) sissetulek ja ilmarahu, siis mida enamat tahtagi? Aga vist kaldun jälle loosunglikkusesse.

Kartau ridadest õhkub erilist – nii platoonilist kui ka mitte – armastust naiste vahel; see on sõpruse sügavaim vorm, side, hingeline ja/või kehaline ühtimine. Fetišeerimata feminiinsus. Luulekogu pühendus "õdedele" on ühtäkki nii loogiline. Luuletus "Talv" on kui valuline palve, mida tahaks ette lugeda, kord sosinal, kord anudes, nii paljudele kallitele naistele, endalegi. Palve ja püüe leida üles elavus (pigem, ent mitte tingimata piltlikult), tungida kaamosest välja – vaimne äratuskell. Selles on leinahõngulist leppimist – on teada, et "talv" tuleb niivõinaa, ta on vast juba kohalgi, aga see tuleb üle elada, mitte endast läbi lasta. Need pole aga patroneerivad õpetussõnad, vaid kõnelevad kogemusest. Sama kajab luuletuses "Vetikaõed": "aga ibuprofeen kuiv šampoon ja unetabletid / võiksid kaldale jääda – / ära aja neid perega segi" (lk 32). Kartaul on oskus oma ridadega raputada, luua ajaline perspektiiv: "Näen selgelt, kui vara su huuled / end kokku suruma harjusid" (lk 16). Distantsilt vaatlemine ja olevikuga kõrvutamine kõrvetavad enim, seda lausa niivõrd, et lihtsam oleks sootuks loobuda ja enesele enesearengu arvelt mälukustutus teha. Pisarad silmis, vaatad kunagist end, hoides samas end tagasi tema (enese?) poole sööstmast, sest elu õpetab. Oled ju sina selle elav tõend.

Naise tähendusvälja mõttelisi vastandpunkte illustreerivad luuletused "Butch" ja "Femme", kes mõlemad on olemas igas inimeses, mitte ainult neis, kes defineerivad end "naisena". "Butch" illustreerib posijalikult igatsust "vabaduse vänge valguse" järele: "Tahan ringi nikkuvaid, ligi tikkuvaid, ennast rikkuvaid naisi / Vihtuvaid, sittuvaid, pittu-vaid naisi / Itkuvaid, sõtkuvaid, lõtvuvaid naisi / Paukuvaid, raukjaid, vastu põtkivaid naisi" (lk 64). "Femme" seevastu viib lugeja peegli ette kesk igapäevast maalikunsti: "Vahel tundub totter armastada seda, / mida armastavad naised. Nagu näriks / mürgist konti. Aga kaare tõmban ma hästi, / valin sobiva tooni, korrigeerin varjusid." (lk 66) "Femme" näitab, et stereotüüpsest naiselikkusest irdumisega ei vastanduta teistele naistele, vaid misogüünsetele ootustele, et kõik naised peaksid langema ühte kitsasse kategooriasse, ning seeläbi vastandutakse ka misogüüniale endale. Naiselikkuse tähenduse laiemaks venitamine on eos vastupanuakt; niikuinii pole lõpuks ühtegi naiselikkuse vormi, mida ei kritiseeritaks. Seetõttu tunneb süüd lõpuks ka "naiselikuna" käituv naine, kuni enam ei tunne. Lõpp-punktiks on puhas süüvaba textbook-naiselikkus, alternatiiv alternatiivnaiselikkusele. Ring on täis.

Kartau keeleilu on nauditav; see on otsekui tasakaalustav õrnus sõna ja sõnumi (valdavale) teravusele ja raskusele. Kordused mõjuvad kui mantra: "sädelevalt vaiki, / ebaeetiliselt vaiki, tömbilt vaiki, igavalt vaiki: / see on ennastpiitsutavat tüüpi hääletus" (lk 11). Siingi avaldub see, kuidas inimese isikut mitmeti tõlgendatakse ning kuidas ta tõlgendused omaks võtab. Vaikus oma salapäras võib olla voorus, aga ka patt – kas selle taga on isiksus või just selle puudumine? On tal tegelikult üldse midagi öelda? Kordused intensiivistavad öeldut, muutudes (järgnevat rida ennetades) enesepiitsutamiseks. Kuna need read pärinevad luulekogu proloogist, näib, et kurdistav ja süütunnet tekitav vaikus päästis omajagu valla.

Mitmekihiline suhestumine ümbritsevaga näib Kartaule omane nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil, kusjuures ühiskond on justnimelt inimeste mosaiik, mitte hallihägune institutsioon. "Mu eesti on labane kinnisvaraärikas / kes oma vanglatätokad versace ülikondadesse mässib / klassivend, kes naerab ainult / kõige tugevamate tüüpide naljade üle / nende rusikate jäljed sinised ta seljal" (lk 50) – meenuvad Kaare ja Grigorjeva, ent rahvustemaatika asemel tõuseb esile rahvusülene julmus, hüljatus ja passiivne alkoholism. Valu leevendavaks ja sooja andvaks tekiks selle peal on aga korteripeoluuletused "Luuserid" ja "Kutse rõõmule", kus avaldub mõjus loojutustamine ja atmosfääriloome. Neisse võib äragi uppuda.

Võtsin raamatu ühel hommikul bussi kaasa ja terve tee Nørreporti piidles naine mu kõrval ainiti mind ja raamatut, peamiselt õnneks aga raamatut, ja ma ei saanud aru, kas ta on kaasmaalane või ksenofoob või proovib sõnadest aru saada või lihtsalt vahib. Kallutasin igaks juhuks raamatut veidi rohkem tema vaatevälja, ehk saab elamusegi või tärkab temas huvi uue võõrkeele vastu. Kaks peatust veel. Viimane peatükk.

Ometi ei olnud mul raamatut sulgedes raskemeelne tunne. Mõnele annab seda raamatut iseloomustav intensiivsus jõudu, teist väsitab; mina kuulun esimeste hulka, kuuluvustunne või midagi taolist. Lõppridadestki õhkub todasama elujanu, millele alguses viitasin: "Me ootame vihjet, et oleme välja valitud, / aga puudub see teine, kes seda otsustaks. / Mitte keegi ei kutsu meid tantsupõrandale, / see on alati tühi / enne kui meie, kohmaka ebalusega / sammume selle keskele omaenda / absurdsete annete rütmiga." (lk 82) Jah, elada. Ja kui juba, siis eredalt.