Tõsiasi on muidugi see, et voogedastusplatvormid ei ela praegu just kõige paremini. Netflixi kasutajaskond langes 200 000 võrra, mis moodustab küll naeruväärse 0,09 protsenti nende kõigist kasutajatest, kuid aktsiaturul tõi see kaasa üle 70-protsendise hinnalanguse. Mida sellest järeldada? Võimalik, et inimesed on kinno tagasi läinud, aga pigem on vaatajad paariaastase koroonaperioodi ja kodus konutamise järel filmidest-sarjadest väsinud ja tegeletakse kõige muuga. Ja Netflixi valik on sel aastal ka püsivalt alla käinud, seega kui tuleks kulusid kokku hoida, siis võiks isegi sellest südamerahuga loobuda.

Disney+ saab sellest aga ainult võita. Eesti turule tulekuks on raske paremat aega leida: just on kõik telekanalid oma hooaja lõpetanud, mis tähendab, et lineaartelevisioonis puhub järgmised kaks-kolm kuud tuul. Ka kinolevi on lähikuudel üsna hõre, vaatajate ette jõuab mitu oodatud kassahitti, aga kvantitatiivselt on valik pigem ahtake ja suurt konkurentsi ei ole. Seega astub Disney+ pigem tühjale areenile ning neil on kiiresti võimalik siinsel turul kanda kinnitada.

Kui võrrelda kõiki Eesti turul saada olevaid voogedastusplatvorme, siis Disney+ paistab neist silma ennekõike ühe märksõna poolest: nad on pika puuga kõige laiapõhjalisemad. Esmase tutvumise põhjal võib vabalt nende sihtgrupiks määrata legendaarse Lego vanusevahemiku 4–99. Kuigi-kuigi, Disney+ pakub vaatamist ilmselt ka veel pisematele põnnidele.

Lastele on seal olemas kogu Pixari ja Disney anima- ja joonisfilmide kataloog, kuhu lisandub samas pidevalt ka platvormi originaalsisu, näiteks tänavu jaanuaris uus "Jääaja" film, mida kinodes näha ei saanudki, või mullu valminud "Üksinda kodus" uusversioon. Noortele on seal nii Marveli koomiksifilmid kui ka terve hunnik sarju, millele seni siinsel publikul ligipääsu polnud, samuti on olemas kõik "Tähesõdadega" seonduv. Need vaatajad, kes iga uue filmi pärast kinno ei kipu, võivad samuti rõõmustada: koroona tõttu vaid 45-päevaseks lühenenud kinoaken tähendab seda, et juba praegu on platvormil olemas näiteks Agathe Christie müsteerium "Surm Niilusel", Guillermo del Toro "Luupainaja allee" ning Steven Spielbergi muusikal "West Side Story".

Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, kuid juba nende näidetele põhjal joonistub välja, et Disney+ on parimas mõttes kogu perele mõeldud platvorm. Samas tasub rõhutada, et kui näiteks Amazon Prime on Eestis selgelt vaid uuele sisule mõeldud keskkond ning varasemast ajast seal midagi tähelepanuväärset polegi, siis Disney+ on samavõrd tugev ka kinoklassika suhtes. Olemas on enamik Wes Andersoni ja Tim Burtoni filmid, täismahus saab end kurssi viia "Alieni", "Visa hinge" ja "Kariibi mere piraatidega" saagaga või vaadata isegi legendaarset 1963. aasta filmi "Cleopatra" Elizabeth Tayloriga. Valikut on väga palju.

Ligipääs filmiklassikale on Eestis olnud seni suur probleem, kuna DVD ja Bluray riiulid muutuvad poodides üha lühemaks, telekomettevõtete videolaenutused on kaootilise valikuga ja pigem täis suvalist B-kino ning Netflixi korjab süstemaatiliselt põnevamad asjad valikust ära. Seega on juba puhtalt filmihariduse seisukohalt oluline, et inimestel oleks võimalik legaalselt ära vaadata sümboolsed teosed, mis defineerivad tänaseni popkultuuri. Olukord selles plaanis muutub veel paremaks, kui lõpuks jõuab siis ka HBO Max, mis täidab samuti terve rea auke klassika vallas. Juba praeguse olukorraga võib rahul olla, vaatamist peaks Disney+ vahendusel mõneks aastaks jaguma küll.

Seda, kui palju hävitustööd suudab Disney+ Eesti turul päriselt teha, näitab aeg, kuid üks on kindel: kaheksa euro eest kuus pakutakse nii palju meelelahutust, et kommertsliku maitsega vaatajad saavad kõhu küll ja veel täis. Telekomettevõtted peaksid nüüd küll muretsema hakkama, sest nende filmilaenutus muutub Disney valikut arvestades üsna mõttetuks, samuti on raske leida põhjendust, miks peaks maksma kaks-kolm korda rohkem lineaartelekanalite eest, mida me mitte kunagi ei vaata.

Siia lõppu ka mõned soovitused, millele tasuks esmajoones võimalus anda:

Kõik "Simpsonite" hooajad – suurepärane võimalus kultussari otsast lõpuni ära vaadata.

Kõik "Salatoimikute" hooajad – ilmselt oleme kõik aeg-ajalt "Salatoimikuid" vaadanud, aga tasub koos värskete hooaegade ja kahe täispika mängufilmiga uuesti ette võtta.

Vendade Coenite "Raising Arizona" – Nicolas Cage'i karjääri üks parimaid rolle.

Esimene Miki Hiire animatsioon "Steamboat Willie" – täielik filmiklassika, lühianimatsioon 1928. aastast.

Marveli telesari "Wandavision" – üks põnevamaid asju, mis Marvel teinud on, nüüd lõpuks ka Eesti vaatajate ees.

"Tähesõdade" originaaltriloogia – neljandat, viiendat ja kuuendat "Tähesõdade" filmi pole Eesti telekanalitel juba ammu näidatud, seega paljudel on need ilmselt üldse nägemata, kuigi seda ei juleta tunnistada.

Dokfilm "Summer of Soul" – eelmise aasta üks parimaid filme, mida sai Eesti kinodes näha vaid paar korda.

David Cronenbergi "The Fly" – kehaõuduse meistriklass, mida võiksid vaadata ka õudusfilmiskeptikud.