"Ma olin erakordselt hämmastunud. Kui Olav Ehala mulle helistas ja stipendiumist teatas, küsisin kõigepealt vastu, et kas te teate, kellele te helistate. Ta ütles, et teab küll," meenutas Undusk.

"Tõepoolest, ma varem isegi ei teadnud säärase stipendiumi olemasolust, sest seda on ainult ühe korra välja antud. See tunnustus on väga kõrge. Ma võtan seda kui väga olulist tunnustust, aga see oli tõesti äärmiselt ootamatu" kirjeldas ta.

Stipendium on mõeldud Eesti kultuuri- või ühiskonnategelasele tema panuse eest eesti kultuuri heaks ning innustuseks jätkuvale pühendumisele oma riigi hüvanguks. Undusk tõdes, et töö oma riigi hüvanguks on tema jaoks väga oluline ning tõi välja, et 80ndatel, 90ndatel ja ka neile eelneval ajal oli tema jaoks ääretult tähtis rahvusliku vaimu ülalhoidmine. 

Samuti rääkis Undusk väärikast ja vääritust rahvuslusest. Akadeemik märkis, et väärikas rahvuslane on see, kes tunnustab teiste rahvast väärikust. Ta tõi välja, et olles ise rahvuslane, kellel on palju rahvusvahelisi suhteid, on ta alati püüdnud Eestit kaitsta ja mõista pakkuda. Vääritu rahvuslus on Unduski sõnul see, mida on hetkel võimalik Venemaa pealt näha. Rahvuslus, mis tahab end valimatult kehtima panna.

"Sul on 17 miljonit ruutkilomeetrit, kus vene keel kehtib riigikeelena, aga sul on pähe pandud mõte, et venelane tahab igal pool elada nagu Venemaal. See on minu jaoks vastuvõtmatu mõtteviis," tõdes Undusk. 

Rääkides kirjanikust kui isikust, tõi Undusk välja, et teda huvitab eelkõige kirjaniku maailmavaade. "Kirjanik, keda lugedes sa tunned, et ta suudab sinu jaoks uue maailma kehtima panna, sellel ongi see maailmavaade olemas."

Ta tõdes, et enamasti tegeleb ta kirjanike sisemiste struktuuridega. Ta ei haruta lahti kellegi eluloolisi fakte, vaid põhiline on modelleerida loomingulisi tüüpe. "Isiksuse otsing on alati iseenese otsing kellegi teise kaudu ja kui sa leiad midagi, mille kaudu sa iseennast avastad, siis sa loodki seda teist isikut," märkis Undusk. 

Undusk märkis, et teda on enim mõjutanud kirjanikud, kellest ta on ise kirjutanud ja tõi välja, et kellestki teisest kirjutamine on nagu teise lõpmatuse avastamine, kuid seda teist lõpmatust saab avastada ainult siis kui minnakse iseenda lõpmatust avastama.

Ta usub, et igaühe seest võib leida aspekti, mis sinuga haakub, tuleb vaid ise piisavalt avar olla. Küll aga tuleb leppida sellega, et teist inimest ei ole võimalik täielikult lõpuni mõista. 

"Kui sa lepid sellega, et sa ei saa teist inimest iialgi täielikult mõista, aga sa tunnustad, et ta on sinuga vääriline, siis seda tunnustades sa mõõnad üsna palju ja annad talle andeks. Selleks ikkagi tuleb positiivne eetiline hoiak. Just nimelt see kui sa tead, et sinus ei ole seda väge, et teist lõpuni mõista, see annab teatava alandliku suhtumise teisesse ja teispärasuse mõistmisesse," seletas Undusk.