Näituse "Trigger" idee tuli tARTu poe galeristilt Raul Oreškinilt ning temaga  liitusid Jaanus Kaasik, Kaili Kask, Silja Truus ja Hersonist loominguline ühendus Mycelium: Viktoria Berezina, Sergey Serko, Mariia Zahurska, Arseniy Shandropol, Daria Baranova. Üleskutsed näitusel osalemiseks saadeti laiali 4. aprillil ja näitus avati 24. aprillil.

Esmapilgul see väljapanek ei meeldinud. Räige, plakatlik, ei taha seal üldse olla. Kiirustasin sohvale ja teatasin, et ei kirjuta. Istusin edasi ja tulid mõtted, et mis kunsti siis minu arvates peaks pommirahe all tehtama, kas päikese käes peesitavaid kaunitare!

Tõenäoliselt on kõige võimsaim sõjavastane maal läbi ajaloo Pablo Picasso "Guernica" (1937). Aga ta lõi selle kodus Pariisis, mis oli täis galeriisid, kohvikuid ja muid meelelehutusi,veesti intelligentsi jaoks unistuste linn.

Teise maailmasõja aegne saksa okupatsioon Eestis (ka Soomes) ei mõjutanud ei kunsti ega kunstielu negatiivses suunas. Lahingud olid kaugel ja saksa sõdur ei tapnud, vägistanud, küüditanud, ei röövinud asju ega lapsi. Kui öösel oli kuulda saksa tunnimeeste ketikoerte kõlinat, siis see andis turvatunde. Saksa okupatsiooni aegne eesti kunst oli helge ja kunstielu aktiivne, näiteks 1943. aastal korraldati 17 näitust.

Selle väljapaneku autorid elavad raketirünnakute all või kuuldekaugusel ja ahastuses oma sugulaste pärast. Kunstiga tegelemine ja nüüd Eestis eksponeerimine on üldse väikene ime, võib-olla ainulaadne terves maailma. See sai teoks tänu internetile, autorid pildistasid oma teosed (3-6), saatsid Tartusse ja need prinditi lõuendile. Kõikide teostega kaasnevad tekstid.

Esimese negatiivse mulje põhjuseks oli tihedus. Kõik teosed on professionaalsel tasemel, hea joonistusoskuse, kompositsioonitaju ja rütmitundega. Oma raskeid ja vastuolulisi mõtteid on väga leidlikult kunsti talletatud. Näitusel on ka üheksa videot, kõige rohkem vaateid sõjaeelsetelt tänavatelt.

Esinevad ka mõned eestlased, kes on oma kunsti müümisega ukrainlasi rohkesti toetanud: Toomas Kuusing ja Stina Leek ning pseudonüümide all Kairo, Sashami, Lambaliha, Hapnik.  

Väga õnnestunud  pealkiri "Päästik" tähendab inglise keeles midagi sellist, mis päästab püssist valla kuuli ja inimeselt emotsioone. See väljapanek ei ole l´art pour l´art, see on karje, mida autorid on püüdnud ka sõnastada ning seekord ongi sõnad arvustuse selgrooks.  

Kõige esimesena sattus mu ette Margarita Isnuiu "Küsimus". Noor naine arutleb selle üle, et mida ta peaks tegema, kui vene okupant üritab teda või tema ema vägistada. Selle lugemine pani mul pisaraid voolama  ja ma suutsin alles nädala pärast jätkata, võttes appi Ararati konjaki. Naiste kallal toime pandud vägivallaga tegeleb ka Tasha Leusi seeria "Ukraina naised". Aleksandra Dzhiganskaya on oma kunsti valanud ukraina naistepisarad "Ookean ühes veepiisas".

Täiesti õigustatult on kasutatud sõna "genotsiid". Natali Kozeko kolm pilti  mõjuvad monumentaalselt, Viktoria Berezina "Genotsiid" on teistmoodi huvitav – stiliseeritult kujutatud mustadel kottidel näeme ainult hirmunud silmi ja enim kannatanud linnade nimesid. Irina Zarubina on konkreetsem, ta on teose "Gostomeli hobused" pühendanud neile, kes põlesid elusalt talli sisse. Daria Molokoedova on esitanud kauneid fotosid Mariupolist, mida enam ei ole.

Oodatult on rohkesti kättemaksu teemat. Valeo Kopysovilt on seeria pealkirjaga "Lämbumas", Marianna Tarish lisab teosele "Sissetungijad peavad surema!" sõnad, et nad muutuvad "pinnale väetiseks". Mariia Zahurska soov surmakülvajatele on veidi "ilusam": muutuda "Igaveseks lilledes". Olena Hnatiuk käsitleb koledat sõda kontrastina kaunile kevadele.

Artem Shubin suudab olla irooniline, "Vene maailma suveniirid" kujutab külmkappi, kuhu on peale kleebitud fotod linnadest, mida Venemaa on "külastanud". Volodymir Goncharenko väljapanek pilkab "Vene rahu". Iroonia ja kunstilise teostuse poolest on  näituse üks tippteoseid Alexia Kaktuse sürrealistlik "Rahu maksab inimelusid" ja see osteti ära juba näituse alguses.

Veel rohkem lähevad hinge kunstnike mõtisklused ja heitlused iseendaga. Daria Baranova hakkas häbi tundma oma nõrkuse pärast, sest ta ei suutnud enam uudiseid kuulata, ta tahtis ennast välismaailma eest ära peita, aga tema vanemad elavad okupeeritud linnas ("Informatsiooni rünnak"). Daria küsib enda käest, et miks sünnitada lapsi, kellest võivad saada tapjad? ("Sündinud tapma") ja "Kas on võimalik jääda heaks tsiviilisikuks, kui sa ei soovi surma oma vaenlasele? Viha on väga nakkav ja mürgine" ("Kas ma olen koletis?"). Vlad Priden'gah: "Tunnen end halvasti, väga halvasti" ("Mees minu sees"). Sergey Serko lõpetab teose "Suur teekond" saatesõnad järgmiselt: "Jooksime Hersonist minema ja asusime suurele teekonnale, et otsida endale uus elu. Me otsime seda elu siiamaani."

Hirm jälitab inimesi.  Underpainter kuulis sõbra juurde põgenenuna tuttavaid plahvatusi "Olin kabuhirmus, kuni taipasin, et keegi klopib õues vaipa" ("Humanitaarabi"). Eduard Kalnauz  arutab vene sõduri olemust, too mõtlevat tõsiselt, et ta vabastab Ukrainat ("Me oleme siin teie turvalisuse huvides"). Kõige süngem on Konstantin Tereshchenko "Püha kaev", autorile tundub, et terve maailm on läinud hulluks ja inimesed hüppavad ise Püha kaevu. See teos meenutab Peeter Alliku linoollõiget mõttetult jooksvate inimestega.

Usk ja lootus, seda ikka on ka. Lina Mariia Shlapak on esitanud kuus plakatit sõnumitega, kus viimased on positiivsed: "Me oleme elus", "Ma unistan päevast". Natali Kozeko pöördub Jumala poole: "Anna meile rohkem jõudu". Andrii Naumenkolt on "Au Ukrainale"; Vira Palanska usub, et "Paberlennuk", "..isegi kui see põleb, on jätkuvalt Usu sümbol kõigile ukrainlastele meie sõjas vabaduse eest". Marianna Tarishi teost "Punane lodjapuu" saadavad sõnad "Tugevdame oma usku!" .

Olga Rodziku neljast pildist viimane kujutab Lihavõttepühi "Kõigest hoolimata läheb elu edasi". Elizabeth Liutenko täiendab oma kolme teost sõnadega "Sest üheskoos oleme tugevad, ühtsed ja võitmatud!" Samad mõtted saadavad Annnihilationi maali "Ukraina Madonna".

Üks ilusamaid seeriaid, lihtne ja karge, on Nina Dzyvulska "Ukraina" koos tekstiga: "Need teosed kujutlevad inimesi, kes hoiavad Ukrainat oma mõtetes ja palvetes. Ukraina on üks".

Berliinis elav Somari on saatnud teose pealkirjaga "Mitte kunagi enam?". Pealkirjas on küsimärk, aga ta on ikka kõige positiivsema mõtlemisega meeskunstnik.