Kuidas jõudis teieni mõte lavastus välja tuua?

Mõned aastad tagasi oli Ilon Wiklandi 90. aasta juubel. Selle tähistamiseks tekkis Iloni Imedemaa muuseumil mõte tuua välja Iloni-teemaline lavastus, ja mitte sõnalavastus, vaid hoopis tantsulavastus. Erinevaid suvelavastusi lastele on toimunud pea igal aastal, ent tantsulavastus oli esimene. Kõik see oli enne COVID-it ja Iloni Imedemaad külastas tavapäraselt rohkelt välismaalasi. Tantsu universaalne keel tundus illustraatori detailirohkete piltide avamiseks kõige kõnekam. Muuseum pöördus koostööplaaniga Zuga Ühendatud Tantsijate poole ja nii tuli projekti Kärt. Muuseumist liitus seal töötav koreograafi taustaga Triin Reemann. Iloni lugu sügavamalt uurides tekkis pea kohe alguses mõte, et laval võiksid olla noored tantsijad, umbes sama vanad, kui Ilon ise oma lapsepõlve lugudes. Esiti plaanisime majalavastust, ent koroona lõikas selle plaani läbi ning kõige turvalisem tundus suvine hoovilavastus. Iloni Imedemaa hoov avas mänguplatsina end värvilise ja mitmetahulisena – just sellisena nagu on maailm ka Iloni piltidel. 

Milline on teie isiklik seos Haapsalu linnaga?

Kärdil otsene seos Haapsaluga puudub, ent Haapsalu idüll, armsad kohvikud ja hoovid, merelähedus on südamesse pugenud küll. Triin on töötanud tegevusjuhina Iloni Imedemaal juba ligi seitse aastat. 

Kuidas on luua tantsulavastust noorele vaatajale ja noorte etendajatega? 

Koostöö noorte tantsijatega on olnud suurepärane – nad on innukad, inspireerivad, loomingulised ja kaasamõtlevad. Suur osa etenduse koreograafiast on loodud koostöös noortega. Etendus valmis kahenädalase intensiivse prooviperioodi jooksul südasuvise kuumalaine ajal kohapeal. Kuna töötame samade noortega igapäevaselt, siis oli üksteise mõistmine, usaldamine ja avatus juba olemas. 

Mille poolest erineb töö noortega täiskasvanutele suunatud tantsulavastuse loomisest? 

Noortega töötades on protsessis olulisel kohal ka pedagoogiline töö. Nende isiksused on väljakujunemisjärgus, pikad proovipäevad ja materjali loomisvalu pakkusid väljakutset igas mõttes. Alustada tuli grupi loomisest, sest tantsijad olid erinevatest linnadest, õppinud erinevate õpetajate käe all. Meie omavaheline koostöö sujus suurepäraselt – alusmaterjali valimine, stilistika leidmine, koreograafiate seadmine, lavastuslikud kokkulepped, loo ideestamine ja omavaheline n-ö õpetajarolli jaotus oli sujuv ja rikastav. Lisaks lavastaja-koreograafi tööle tuli aeg-ajalt olla ka kokk, arst, psühholoog, autojuht, pesupesija, giid jne. 

Mis on teie kui loojate jaoks lavastuse põhiline idee ja sõnum?

Iloni lugu, tema enda raamatutesse lihtsa sõnastusega, ent rikkaliku pildikeelega loodud lapsepõlv on väga inspireeriv. Usume, et ühe väikese vapra ja julge, pisut iseteadliku ja seiklushimulise tüdruku lugu võiks kõnetada ka tänapäeva noori, lapsi ja nende vanemaid. Vaatamata sellele, et ajad on hoopis uued, on täna lapsi, kes peavad ise oma argipäevaga hakkama saama, sest vanemad on kogu aeg tööl, isegi rohkem kui 90 aastat tagasi. Sõda on ka täna tulnud väga lähedale. Aga nii nagu Ilon Wikland ise on öelnud: "Kui kasvad niimoodi üles, et tunned, kuidas sind armastatakse, kuidas sa oled tähtis ja midagi väärt, siis saad sa sellest palju jõudu – jõudu, et olla sina ise ja saada alati hakkama. Siis oled sa alati siin." Armastus, usaldus, perekond ja sõbrad on ka täna väga olulised väärtused, mida hoida. 

Kas soovite lugejatele midagi lisada?

Usume, et lavastus ise kõneleb oma keeles. Sõnadega saab palju öelda, ent igale vaatajale rullub küllap lahti pisut omamoodi lugu ja seetõttu on kohalolija kogemus kindlasti rikkalikum kui meie sõna või paar. Muuseum oma rikkaliku koguga aitab samuti lavastust avada, nii et lavastus ja muuseum omavahel on kui sukk ja saabas.