Tantsulavastust "Olen alati siin" mängitakse sel suvel Haapsalus juba teist aastat. Lavastajad-koreograafid Triin Reemann ja Kärt Tõnisson on Iloni Imedemaa sisehoovi loonud heleda ja õhulise lapsepõlveunelma, mida on huvitav jälgida nii eelkooli- kui pensioniealistel, vahepealsetest rääkimata.

Idülliline lapsepõlv

Etendusi mängitakse muuseumi õues muruplatsil, lavana kasutusel Iloni Imedemaa hoovi nurgatagused, üks rekvisiit keset hoovi laiutav suur kaev. Juba enne kui kell kuus saab, jooksevad platsil paljasjalgsed lapsed, kes loovad etendusele sundimatu ja muretu õhustiku. Üleminek etenduseelsest melust lavastuse algusse on sujuv, noored publikuliikmed asenduvad vaid veidi vanemate heledates kleitides tantsijatega, nemadki paljajalu. Järgneva tunni jooksul kannavad neiud ette Eesti-Rootsi kunstniku Ilon Wiklandi lapsepõlveloo. Tantsijaid on kokku kümme. Tundub, et pearolli kannab vähemasti lavastuse alguse- ja lõpuosas Moona Ojasoo. Tegelikult on kõik tantsijad võrdselt tähtsad, kuna just ühises koosloomes luuakse pilt kaunist kadunud maailmast, mis elab edasi Haapsalu puumajade hoovides ja Ilon Wiklandi detailirohketes illustratsioonides. Noored tantsijad ei kehasta kedagi teist, nad on nemad ise. Koreograafias kasutatakse palju paarisliigutusi, on näha, et tantsijad tunnevad end üksteisega mugavalt. Vahetatakse naeratusi, liigutakse vabalt ja kindlalt. Vaheldumisi maalähedane ja kõrgustesse püüdlev liikumine on meeliköitev nii tantsijaile kui publikule, ka kõige väiksemaile.

Ajalugu kordub

Muusikalises kujunduses on kasutatud nii maailmasõdade-vahelist ajastut meenutavaid džässimotiive kui Silver Sepa fantaasiaküllast loomingut. Sepa mängulised helimaastikud toetavad koreograafiat, millesse on noortelavastusele vastavalt samuti põimitud erinevaid mänge: näiteks visatakse kukerpalle ja hundirattaid, aetakse üksteist taga kullimängus, puhutakse seebimulle, mängitakse peitust ja palli.

Lavastuse käigus jõutakse aga kiigata ka täiskasvanuellu: aset leiab rikkalike kleitide-kostüümidega moe-show, ühes stseenis seatakse ninale tähtsad prillid ja kätte võetakse kobakad kohvrid, teises räägitakse juttu kohvikulaua taga. Viimaks, nukra paralleelina käesolevasse aastasse, toob raskeid emotsioone lähenev teine maailmasõda. Sõdurite sammumist markeerib tantsijate marssimine, mis on piisavalt süütu, et mitte väikestes teatrikülastajates hirmu tekitada, kuid veidi vanematele juba kahtlemata kõnekas. Veel eelmisel suvel võisid lavastuse sõjastseenid mõjuda nukra meenutusena ajaloost, sel aastal aga tulevad samu stseene vaadates paratamatult meelde Ukraina laste saatused. Vähemalt lavastuses saabub pärast punast keerist ja korralagedust taevalaele siiski ka uus päike. Ilon leidis endale 1944. aastal uue kodumaa Rootsis, kuhu ta pääses väikese laevukesega üle suure mere. Mis aitaks rasketest aegadest läbi, kui laevukest võtta pole? Võib-olla, et kui esialgu lahendust ei paista, siis on abi sellestki, kui kaunite kunstide abil saab kas või killukese päris maailmast unustada ja reisida aega, kui lapsed jooksid veel muretult paljajalu õuemurul ringi.