Me oleme praegu festivalil. Ma olin just hiljuti Positivuse festivalil, kus vaatasin Black Country, New Roadi. Esireas olid inimesed, kes rääkisid samal ajal, kui laulja laulis väga vaikselt, peaaegu ilma instrumentatsioonita. See pani mõlema, et kas bändidele tegelikult ka meeldib esineda festivalidel, kus inimesed on teinekord väga ebaviisakad. Kuidas on see võrreldes kontserdiga klubis, kuhu inimesed on spetsiaalselt teid kuulama tulnud?

Jimmy Dixon: Hea asi festivalide juures on see, et sa pead üritama publiku enda poolele võita. Sul on lühem sett ja sa püüad olla nii energiline kui võimalik. Me oleme esinenud publikule, kes ootab teist bändi, peaesinejat ning sa pead lihtsalt üritama ja nad enda poolele võitma. Meid on varem visatud korra jalatsiga. Aga üldiselt ma ei ole selle peale mõelnud, kui aus olla.

David Maclean: Siin [Intsikurmul] tunduvad kõik väga viisakad. Ma arvan, et kõik läheb hästi. Ainukesed korrad, mida ma mäletan, on esinemine enne Metallicat Chicagos – nende fännidele me väga ei meeldinud, ja enne Kylie Minogue Saksamaa kontserti – tema fännid ei hoolinud meist üldse. Aga üldiselt pole inimestel [festivalidel] viga.

Aga Intsikurmule tulek. Te pole Baltikumis varem olnud. Kuidas see tundub – esinemine väikelinnas, väikses linnas isegi Eesti mõistes?

Jimmy: Me esineme Euroopas palju festivalidel ja mis puudutab nende toimumispaiku, siis on Euroopa ja Ühendkuningriigi festivale üksteisest keeruline eristada, sest need toimuvad kas lihtsalt väljal või suures autoparklas. Nii et on tore olla väga ilusas kohas keset eikuskit. Eks see ole veidi ootamatu ...

... Vihm oli ka üsna ootamatu.

Jimmy: Tõesti?

David: Olukord pole liiga halb.

Jimmy: Me oleme Ühendkuningriigist. Seal sajab palju.

Teie esimesest albumist ["Django Django", 2012] on möödas kümme aastat. Kuidas te bändina end praegu tunnete? Kümme aastat on ühe bändi jaoks üsna pikk aeg.

David: Ma tunnen end üsna vanana. Selg ei pea enam nii hästi vastu nagu varem. Ma pakun, et meid vaatavad inimesed, kes isegi ei mäleta meie esimest albumit, sest nad olid liiga noored. Nüüd on nii, et inimesed, kellele meeldis esimene album, toovad kontsertidele oma lapsed. Nad on suureks kasvanud. See on tore. Aga pöörane – tundub, nagu ainult mõned aastad oleks mööda läinud. Minu peas ei ole see kui kümme aastat. Aeg on lihtsalt mööda lennanud. Ma ei suuda uskuda, et aasta on 2022. Ma ei mäleta aastaid 2013, 2014, 2015, 2016, 2018. Ma ei tea isegi, kas ma mäletan aastat 2020.

Pole lugu, see juhtub me kõigiga. Esimesest albumist rääkides – kuidas see teie meelest ajahambale on vastu pidanud? Kuidas see teile praegu kõlab?

David: Ma ei ole seda selle aja jooksul kuulanud, sest ... nii lihtsalt on.

Te ei kuula oma plaate?

David: Ei.

Jimmy: Mitte eriti. See on nii ilmselt seepärast, et muusikat, mida avastada, on nii palju ja tundub veider istuda ning kuulata oma muusikat. Sa oled muusikakirjutamise protsessis nii sees ja keeruline on astuda samm tagasi ning kogeda seda kui kuulaja. Sa mõtled alati, et "selle osa oleks võinud paremini teha" või "miks me selle osa sisse panime". Sa satud režiimi, kus sa ei suuda enda muusika kuulamist nautida, sest hakkad sellest küsitavusi leidma.

See on miski, mida ma kuulen alatasa teistelt artistidelt ja bändidelt. Teise albumiga [teine album "Born Under Saturn", mis ilmus 2015] oli teil omamoodi surve end ületada. Kas sellele järgnenud albumitega õnnestus teil sellest üle saada?

Koos: Ma arvan küll.

David: Teisega oli surve kõige suurem, sest esimene album oli nii edukas. See ei olnud nüüd mega edukas, aga võrreldes sellega, mida inimesed, plaadifirma arvasid. Me ei arvanud, et see saab sellise hoo sisse.

Plaadifirma ei olnud eriti optimistlik?

David: Ei, see oli lihtsalt nii uus ja me ise olime uus bänd. Neil ei olnud lihtsalt ootusi. Me ei teadnud, mida oodata, ja siis sai sellest ühtäkki suur asi.

Jimmy: Meid ka ei upitatud kuidagi. Me andsime omadest vahenditest singleid välja ja ei olnud nii, et inimesed oleksid oodanud, et me annaksime albumi välja ...

David: ... Aga siis teist albumit nad ootasid ja olid nagu, et "tehke see hea ja käppelt". Me olime tuuritamisest üsna väsinud ja ma ei mäletagi ... pole ka seda hiljem kuulanud, nii et ...

Kas te igatsete olemast väikse mastaabiga bänd? Te pole küll üüratu mastaabiga, aga siiski üsna suur bänd.

David: Ma arvan, et me oleme endiselt väike bänd ja suure mastaabi pärast muretsema ei pea. Me oleme üsna nišikas ja meil on omad fännid. Me ei ole suur asi. Nii et on tore, et oleme hoidnud selle hallatavana. Muusika, mida me teeme – me ei püüa teha hitte, me teeme lihtsalt muusikat, mida me tahame teha. Aga jah, keeruline on olla bänd, sest sa saad kas sama suureks kui Radiohead või Blur, või lähed oma teed, kui pärast nelja albumit üldse veel tegutsedki.

Mängisin neljapäeval raadiosaates lugu teie teiselt albumilt ja rääkisime kaassaatejuhiga žanrijärgsusest [inglise k post-genre], sellega seoses ka teie muusikast. Selles on ühtaegu nii beachboysiliku surfi-, krautrock'i element, väga lihtsad popmeloodiad ... Kas te ise mõtlete oma muusikast žanrikategooriates?

David: Jah, see oli mõnes mõttes žanrijärgne muusika, sest me ise kuulasime kõike – hiphop, jazz, pop, 60ndad, surf, Beach Boys. Me kuulasime seda kõike ja võtsime killukesi kõigest. Usun, et see oli üsna žanrita album, mis on praegu palju populaarsem lähenemine. Kui ma lähen Instagrami, siis noored teevad muusikat, mis on inspireeritud kõigest. Kõik on nüüd omavahel kokku segatud – räpp, house-muusika, ballaadid, mis iganes.

Kas kategoriseerimine on praegusel ajal üldse vajalik? Kas sildid on vajalikud?

Jimmy: Muusikat on nii palju. Muusikat on nii lihtne välja anda ja kõik muutub nii kiiresti. Kuidas sa seda tutvustad? Inimesed tahavad endiselt tunda, et on olemas kogu muusikast, mis võimaldab kogu müra kõrvale jätta. Inimesed otsivad selleks abi siltidest. Nad teavad, et neile meeldib teatud mahus muusika või teatud tüüpi muusika, mida üks plaadifirma välja annab. Ilmselt pakub see turvatunnet, kui sa ei pea muretsema kõige pärast, millest sa ilma jääd ja saad keskenduda lihtsalt ühele plaadifirmale. Plaadifirmadel on omadus koguda kokku huvitavat muusikat. Sellega plaadifirmad tegelema peaksidki – promoma muusikat, mida nad armastavad ja millest inimesest saavad juhinduda. Aga ärilises mõttes ei ole plaadifirmad enam nii vajalikud kui varem.

David: Žanritest rääkides – Spotify teeb ka nüüd neid žanreid, mis ei ole räpp, house ja jazz, vaid meeleolud, nagu "kohvipaus". Inimesed tulevad koju ja panevad peale pleilisti "After A Hard Day", ja see võib olla mis iganes, peaasi et see mõjuks pärast rasket päeva lõõgastavalt. See on see, mis žanrid näivad praegusel ajal olevat – meeleolud.

Kas teile tundub, et teie enda muusika on selle enam kui kümne aasta jooksul muutunud?

David: Natukene. Muusika, mida me nüüd just hiljuti oleme teinud, on üsna variatiivne. See on lükatud rohkem äärmusesse. Tantsuline osa on tantsumuusika koos house-muusikaga. On lugu räppariga, mis on üsna grime'ilik. See on kõik vähem segatud. Tegu on rohkem piiri nihutamisega, et see kõlaks rohkem teatud moel.

Loomingulisest suunast rääkides – loen praegu raamatut Canist ["All Gates Open: The Story of Can"] ja seal oli osa, kus Holger [Czukay] tahtis lahkuda, sest tal olid bändi loomingulise suuna osas erimeelsused teiste bändiliikmetega. Kas teie olete ses osas ühel lehel?

David: Jah ja ei. Inimesed ajavad oma asja ja päeva lõpuks on sageli minu ülesanne see tervikuks kokku tõmmata ning leida ühenduspunktid ja -niidid. Aga see on kõigest muusika. Kui sa kellegagi seepärast tülli või vaidlema lähed, siis on see tavaliselt hea asi, sest see tähendab, et sa endiselt hoolid sellest piisavalt. Kui sa selle pärast enam ei vaidle, siis on õige aeg loobuda.

Jimmy: See on ka põhjus, miks bändis olla. Sul on neli erinevat inimest, kellel on loo osas erinevad ideed ja eluterve on jõuda punkti, kus sa suudad mõnest ideest lahti lasta ja leppida sellega, et sellesse tehakse muutusi, see kistakse osadeks, ehitatakse ümber jne. Aga kuna albumeid produtseerib Dave, siis kõik saab alati filtreeritud läbi tema. Meil on alati olnud miski, mis seob ideed ja lood kokku ning paneb selle kõlama nagu Django Django albumi. Selles mõttes on meil vedanud, et meil on läbi albumite olnud ühtlane produktsioon, olenemata sellest, et ideed, mida me igasse albumisse oleme toonud, on erinevad. Tommy [süntesaatorimängija Tommy Grace], mina, Vinny [laulja ja kitarrist Vincent Neff] ja Dave võtame proovi kaasa täiesti erinevad ideed, aga kõik saab alati üles ehitatud Dave'i produktsiooni kaudu, mis aitab luua selle ühtlase saundi.

Tema on ehk ka põhjus, miks teil on nii korralikud, püsiva kvaliteediga albumid. Nii pikka aega bändis tegutseda, see on peaaegu nagu teine perekond. Milline on teie bändi dünaamika? Kes on näiteks vahemees, kui asjad lähevad keeruliseks?

David: Ma istun arvuti taga, nii et kipub olema, et see kõik käib minu kaudu läbi filtri, et oleks üks inimene, kes vastutaks selle eest, kuidas asjad lõpuks välja kukuvad. Vastasel juhul oleks see täielik kaos. Ma püüan lihtsalt kõigi arvamused ja südame sinna sisse panna. Võib-olla on see hea, sest ma olen üsna julm selles, mis puudutab asjade väljajätmist ja monteerimist. Ma ei hoia millestki kinni. Ma usun, et teised usaldavad mind. Üldiselt on see hea. See on kestnud kümme aastat, nii et see on ilmselt hea.

Jimmy: See on oluline, nagu Dave ka ütles, et sul on usaldus – olgu see Dave, kes arranžeerib lugu või teeb otsuseid. See on olnud viimase kümne aasta jooksul püsivalt oluline, et meil on olnud nende tehtud otsuste suhtes usaldus. Ilmselge, et kui meil seda ei oleks, siis oleks võimatu koos töötada.

David: On asju, mida on võimatu nõukogu vormis lahendada. Sa vajad üht inimest, et teha otsus – olgu see õige või vale – ja liikuda edasi. Paljud bändid lähevad laiali, sest neil ei ole seda [mehhanismi]. Nad püüavad olla diplomaatilised ja demokraatlikud ning see ei tööta. Sa vajad üht inimest.

See on huvitav, sest kui sa mõtled bändi peale, siis sa mõtled tervikliku üksuse peale, kus kõigi arvamusel on võrdne kaal.

Jimmy: Sellel pole ka tegelikult viga, aga bändis on sul koos erinevad egod ja tahtmised ning küsimus on selles, kas need neli-viis inimest suudavad selle toimima panna. Aga meie jaoks on olnud tervislik, et meil on üks asi [Dave'i produktsioon], läbi mille kõike filtreerida. See on miski, millega meil on mugav töötada ja mida usaldame. See pole kunagi olnud probleem.

Mul on veel üks, viimane küsimus. Millises faasis te bändiga praegu olete? Kuidas te plaanite vanaks saada?

David: Ma tunnen, et olemegi juba vanaks jäämas. Aga mulle meeldib lihtsalt muusikat teha. Ma ei mõtle ajaskaalade peale. Jätkan lihtsalt muusika tegemist. See muutub, see areneb. Võimalik, et see muutub rahulikumaks. Võib-olla teeme akustilise albumi. Ma ei tea. Seni, kuni inimesed tahavad, et me muusikat teeme, siis me seda ka teeme. See ei ole nii suur asi. Me oleme valmis tegema ka veidraid asju, heliribasid ja ambient-albumeid. Endiselt on palju asju, mida ma tahaksin teha. See ei pea olema ilmtingimata album, millega tuurile minna. Me võime sellest [albumilahendusest] lahti lasta ja teha pööraseid asju. Ma ei usu, et ühelegi kunstnikule muutub maalimine, filmide või muusika tegemine mingil hetkel igavaks. Sa lihtsalt jääd seda tehes vanaks.

Põhjus, miks ma seda küsisin, on see, et mõned bändid teevad muusikat enam kui 20 aastat, väsivad ära, aga tunnevad siiski survet esineda.

David: Jah, kontsertide pool on mõistagi vanemaks saades keerulisem. Sa annad neid lihtsalt vähem või teed, mida tahad. See on kurb, kui sa loobud muusika tegemisest seepärast, et sa pead kogu aeg kontserte andma. Sa peaksid saama teha seda, mida sa tahad teha. Rolling Stones muidugi endiselt naudib seda.

Ma mõtlesin bändide peale, nagu Coldplay ja Placebo, kes pole muusika mõttes enam huvitavad nende inimeste jaoks, kes tõesti lähevad muusikasse süvitsi, kuid on jätkuvalt aktiivsed.

David: Kõige jaoks on ruumi – on ruumi Coldplay jaoks ja on ruumi avangard-veidrike, tekno ja kõige jaoks. Seni, kuni sa seda naudid ... ma ei tea, mida muud teha kui ringi looderdada ja muusikat teha.

Jimmy, kas sa soovid midagi lisada?

Jimmy: Ei.

Hüva, siis võime otsad kokku tõmmata.

Jimmy: Väga tore.

David: Suur aitäh sulle.

Aitäh teile!

*

Kuula Django Django 2021. aastal ilmunud stuudioalbumit "Glowing In The Dark", millest kirjutasime lühidalt möödunud aasta veebruaris.