Kas meil on üldse põhjust rääkida eraldi "Apteeker Melchiori" triloogia teisest filmist? Mitte eriti, sest kogu triloogia valmis korraga ning kolm filmi moodustavad selgelt terviku, vaatamata sellele, et igas linateoses tegeletakse eraldi krimimüsteeriumiga. Seejuures on pisut üllatav, et kui esimesest filmist räägiti isegi liiga palju, siis "Apteeker Melchior. Viirastus" jõudis kinodes kuidagi muuseas ja salamahti. Järsku lihtsalt potsatas kavadesse ja oligi kõik. Äkki inimesed ei jaksagi enam Melchiori sabas mööda keskaegset Tallinna vanalinna ringi siblida?

Ma usun, et vastus ei ole nii lihtne ja küüniline. Pigem on inimesed juba Melchiori omaks võtnud, mida näitas ka uue filmi igati viisakas 20 000 kinokülastajaga avanädalavahetus. "Apteeker Melchiorist" on saanud lihtsalt osa meie kinoreaalsusest – see film ei vajagi niivõrd seda arvustust, sest materjalina on see niivõrd pretensioonitu ja sirgjooneline.

Ka "Viirastus" on klassikaline whodunnit-krimimüsteerium, mis üldjuhul mõnes idüllilises briti väikelinnas, aga meie asetame selle lihtsalt keskaegsesse Tallinna vanalinna. Taas on üsna täpselt joonistatud lahti need samad tugevused, mis on ka Indrek Hargla romaanides, ja need igati toimivalt ekraanile tõstetud. Tegelased on sümpaatsed ja panevad kaasa elama, näitlejad hästi valitud. Ka traagelniidid ei kriibi vaadates häirivalt silma.

Kõik need märksõnad panevad aga vägisi mõtlema, et ehk toodetakse "Apteeker Melchiorit" hetkel ikkagi telesarja kriteeriumite järgi? Avafilmis, mida võib ju teoorias võrrelda sarja kahe episoodiga, märgiti üsna täpselt maha need piirjooned, mille raames edaspidi tegevus toimuma hakkab. Tutvustati enamikke võttepaiku, räägiti konspektiivselt lahti võtmekarakterid ning loodi pinnas edasisteks teemaarenguteks.

"Viirastus" viib seda kõike tõhusalt edasi – Melchiori ja Gerke armulugu on keerukas ja nüansirohke, Alo Kõrve kojanarrilik Dorn on veel koomilisem ja karikatuursem, Jaan Pehki Ditmar ja Ken Rüütli Hinric trügivad ka vaikselt juba püsitegelasteks. Sarjale omaselt on ka kõik karakterid üsna laia pintsitõmbega maalitud, nad ei ole mitte lihtsalt üheplaanilised mutrid loo käimashoidmiseks, vaid elavad-hingavad tegelased. Kuigi lugu kulgeb lineaarselt punktsist A punkti B, siis luuakse samavõrd igal hetkel ka seda maailma, kus saaksid kõik järgmised filmid toimuda. Sari mis sari!

Rahvusvaheliselt on see trend tänu voogedastusplatvormide võidukäigule juba pikka aega tõsiasi, et filmide ja sarjade vahel on tänaseks keeruline selgelt eraldavat piirjoont tõmmata. "Apteeker Melchior" on vähemalt Eesti kontekstis esimene näide, kus seda on päriselt efektselt ja tõhusalt suudetud teha: üsna kopsaka eelarvega on loodud maailm, mis esimese kahe filmiga on väga hästi tööle saadud ning praegusel hetkel ei näe küll mitte ühtki põhjust, miks küllalt sarnastes tingimustes ei võiks veel nelja, viie, kuue, miks mitte ka kümne filmi jagu mängida.

Muidugi, osa vaatajaid ilmselt väsib mingil hetkel, aga mind köidab väga "Apteeker Melchiori" publikusõbralik, aga samas B-filmilikul pisut toores ja rohmakas mudel väga. Pole vaja otsida seda, mida seal pole: ka Hargla romaanid käituvad ajaloolise tõega väga vaba käega ning väänavad seda just endale sobivas suunas, et krimilugu tööle hakkaks. Ka Elmo Nüganeni lavastatud filmid on puhtakujulised krimkad, kus loobitakse mõnuga vaatajale kaikaid kodaratesse, juhatakse teda meelega valedele radadele, aga lõpuks serveeritakse lõpplahendus mõistagi hõbekandikul ka kõigile neile, kes seda ise lahti ei suutnud murda. Kui tahate, siis võime ju Melchiorit nimetada keskaja Hercule Poirot'ks. Ehk Indrek Hargla on Eesti oma Agatha Christie? Okei, jätame selle vastamata...

Teise filmiga on "Apteeker Melchiori" filmisari leidnud selgelt oma raja ning võib üsna kindlalt arvata, et mööda seda sammutakse ka tulevikus. Kui mitmed kodumaised rahvakomöödiad (nimesid nimetamata!) on oma totruse ja labasusega pannud piinlikust tundma, siis "Melchiorit" vaadates ei jää midagi kriipima. Muidugi, midagi otseselt üllatavalt ekraanilt vastu ei vaata, aga kas selline lihtne ja üheselt mõistetav B-kino peabki alati midagi uut tegema?

Lähen ka kolmandat filmi vaatama, see on kindel.