Tallinnas Vent Space'i projektiruumis on avatud üks äraütlemata õrn ja roosa näitus. Tegu on petlikult pehme ja magusa väljapanekuga, sest teostesse süvenedes avaldub nende sitkus. Kuidas ühendada õrnust ja sitkust? Just see pinge kannabki näitust.

Keldrikorruse galerii on natuke nagu koobas, mis koosneb installatsioonidest, graafilistest lehtedest, videost ja väikest lugemisnurgast. "Raskekaalu õrnus" on Sarah Nõmme ja Maria Izabella Lehtsaare paarisnäitus, mille kureerisid Anita Kodanik ja Brigit Arop. Mõlemad kunstnikud on Eesti Kunstiakadeemia taustaga: Nõmm skulptuuri ja installatsiooni ning Lehtsaar graafika osakonna omaga.

Lehtsaare puhul on eriti huvitav jälgida tema klassikaliste graafikatehnikate oskuslikku käsitlemist. Eriti meeldisid mulle tema litograafia tehnikas graafilised lehed ning trükiste seeria, mis olid eksponeeritud pisikese lugemisnurgana. Viimasel paaril-kolmel aastal on paljudel näitustel oma lugemisnurgake. Mõnel juhul toimib see paremini kui teine ja antud näitusel oli tegu ikkagi teosega, sest Lehtsaare zine-de seeria oli ühtne tervik ja autori enda loodud trükised.

Näituse kõige vastuolulised teos pärineb Nõmmelt. Nimelt eksponeerib ta betoonist tüdrukut, kes on pandud rippuma pea alaspidi. Ta on küll füüsiliselt pea alaspidi, ent midagi selles visuaalis seostub minu jaoks ülespoomisega. Näitusel, mis kubiseb erinevatest vaimse tervisega seotud teemadest, assotseerus see skulptuur enda ülespoomisega. Kui tuua siia roosamanna-hõngulisse näitusesaali enesetapu temaatika, siis saavad mitmedki teised teosed hoopis teise kaalu. Nõmme teos oli väljas ka eelmisel kevadnäitusel, ning ka seal jättis see skulptuur mulle sama mulje.

"Raskekaalu õrnus" viitab nii poksile kui ka õrn olemisele. Kahe sõna vahel on särisev pinge, sest me ei seosta stereotüüpselt poksijaid habras olemisega. Näitusel on palju viiteid poksimisele, seda just poksimiseks vajaliku butafooria näol. Kui poksimine ja õrnus ei käi esimese hooga kokku, siis pööraksin tegelikult selle mõtte pea peale ja läheneksin asjale hoopis nii, et habras olemine – eriti avalikult oma hapruse tunnistamine – nõuab suurt eneseületust ning julgust. Kas pole mitte nii, et inimesed teevad kõigest väest nägu, et nad on tugevad ja haavamatud ning nad on igas elu valdkonnas oma ülesannete kõrgusel? 21. sajandi edukuse fanatismi keskel on raske tõsta käed püsti ja tunnistada maailmale, et klantsitud pealispinna all on oma muredega kimpus habras inimene.

Näitusel tekkis minu jaoks paralleel Hedi Jaansoo loominguga, kes on pikemalt tegelenud habras olemise kibemagusa reaalsusega. EKA lõputööde näitusel TASE eksponeeris Jaansoo ruumiinstallatsiooni "Argused, nõrkused_", mis koosnes peenetest niidikestest, traatidest, pisikestest kivikestest ja läbikumavast kangast ja lillevaasist. Need teemad nõuavad tundlikku kätt, et luua ühteaegu nii sisukas kui ka esteetiline teos, mis tabaks inimese hinge. Mõnes mõttes on lihtsam teha klassikalist ühiskonnakriitilist sotsipoliitilist kunsti, mis domineerib tänapäeva kunstimaailmas. Keerulisem on teha kunsti, mis puudutab vaatajat nõnda, et ta hakkab mõtlema sellele, kuidas tema isiklikult antud temaatikaga suhestub.

"Raskekaalu õrnuse" üks kandev teema on juuksed. Sõltuvalt inimesest on juuksed vähem või rohkem oluline teema, kuid vahel võib olla nii, et oma soengu muutmine kannab endas märki kas suuremast sisemisest kaosest või elumuutusest. Mina olen näiteks oma soengut kardinaalselt muutnud, sest juuste mahalõikamine või ka värvimine on justkui uue lehe pööramine. Muutusega kaasneb värskus ja kergus. Vahel on siiski nii, et soengu muutmise kaif kestab vaid hetke, olgu selleks päev või nädal, lõpuks harjub inimene oma peegelpildiga ning drastilise muutuse erutus kustub.

Näitusel on video juuste kammimisest, mis mõjub meditatiivselt. Sätitud soeng võib olla moodus, kuidas näidata maailmale "korras" ja klantsitud pealispinda. See, kuidas end maailmale näidata, on keeruline ettevõtmine ajal, mil domineerib ilukultus ning enda parimast küljest presenteerimine. Sest mainima peab ka seda, et rõhutatult moest ja ilutrendidest mittehoolimine on samuti sõnum ning hoolikalt läbimõeldud kommunikatsiooniakt.

Antud näitus mängib esmamulje petlikkusega ning annab vaatajale mõista, et õrnus ja vastupidavus ei pea olema vastandud. Need võivad hoopis paralleelselt inimeses eksisteerides pakkuda tröösti tänapäeva maailmas, mis rõhub iga hinna eest sirge seljaga tugev olemisele.