Mis on sinu värske filmi "Koerkorter" tagamaad? Ilmselt tekkis sul mingil hetkel Andres Ehini loominguga tugevam side?

Andres Ehiniga oli mul rõõm kohtuda mitmete aastate vältel erinevatel perekondlikel sündmustel. Tema loominguga olen ammusest ajast tuttav, mitte ainult luule, vaid ka tõlgetega. "Koerkorteri" puhul võtsin aluseks ühe tema luuletuse ja visualiseerisin selle. Päris alguses oli mõte ka teksti kasutada, aga see tundus mingil hetkel üleliigne.

Mis sind Andres Ehini loomingu juures köidab?

Ta luule on väga kujundlik ja loob lugeja meeles väga elavaid pilte. Sisuliselt ta maalib sõnadega.

Kuigi filmi nimi on "Koerkorter", on seal kasutatud ka fragmente teistest luuletustest. Kuidas sa selle materjali kokku panid?

Ma võtsin mõne fraasi nagu näiteks:

Seal kukkedeks muutuvad kirved

hari punane krabavad kanu

piimalännikust kõlavad hirned

ligi tõmbavad noori ja vanu

Selle põhjal lõin ühe tegelaskuju ehk kirvepealise kuke. Sarnase põhimõtte alusel sündisid ka osad teised tegelased. Kui peamised tegelaskujud olid olemas, hakkasin neile mingit narratiivi punuma, mis nad kõik üheks tervikuks kokku sõlmiks.

"Koerkorteri" maailm tume ja trööstitu, selles on pisut isegi düstoopia hõngu. Mis olid sinu jaoks selle maailma loomisel kõige olulisemad märksõnad?

Filmi keskkonna loomisel inspireerisid mind Kesk-Eesti mahajäetud kolhoosihooned ja see meeleolu, mis seal valitseb. Olulisemaks märksõnaks on nostalgia ehk siis kreeka keeles "haiglane igatsus pöörduda tagasi koju".

"Koerkorteris" on ka tubli annus absurdi, mis tekib ka väikese kontrasti filmi maailmaga: tumedusele vastab koomilisus. Kas selline polaarsus oligi sul plaanis?

Ma mõtlesin sellele hilisnõukogude ajastule ja väikelinna Rapla keskkonnale, kus Andres Ehin oma väga kosmopoliitset ja sürreaalset luulet kirjutas. Mulle tundub, et ka selles on omajagu kontrasti ja absurd on justkui pääsetee oludes, kus isiklik vabadus on piiratud. Absurdis väljendub varjatud naer süsteemi üle.

Oled viimastel aastatel rohkem joonisfilmiga tegelenud. Mis tunne oli tagasi nukufilmi juurde minna?

Olen seal vahest mõningaid tellimustöid teinud, seega väga võõras see maailm ei ole. Vahelduseks oma autorifilmi tegemine nukufilmi tehnikas on väga värskendav. Dekoratsioonide ja nukkude päris materjalidest ehitamine, päriselt valgustamine ja päriselt liigutamine on meie virtuaalsel ajastul suur privileeg. Rääkimata koostööst inimestega, kes neid protsesse meisterlikult valdavad.

Samas pean ma tunnistama, et filmivõte oli ligemale pool aastat pikk ja tehniliselt päris keerukas, nii et lõpuks oli vaimne kurnatus päris suur. Samas olen väga õnnelik lõpptulemuse üle ja see on määrav.

Korraldad ka Animist Tallinn filmifestivali, mistõttu on sinult igati kohane küsida, millist elu praegu Eesti nuku- ja animafilm elab? Kas on head ajad?

Aeg on nagu jõgi, pidevas muutumises. Eesti animatsioon on üsna mitmepalgeline, tehakse nii suuremates stuudiotes, ühemehe-ühenaise stuudiotes ja suisa ilma rahastuseta hobi korras. See on elus traditsioon, ei ole kusagile jäigalt kinni kiilunud, noori tuleb ka hoolega peale.

"Koerkorteri" esilinastus toimus Eestis, aga sellel filmil on kindlasti väga suur rahvusvaheline potentsiaal. Mis on edasised plaanid? Kas aktiivne festivalituur on algamas?

Festivalituur on algamas jah, lähikuudel on kavas Ottawa, Buchon, Leipzig jt. Eestis saab filmi ilmselt varsti näha mõne täispika mängufilmi ees kinos Sõprus.