NB! Arvustuse pealkiri on inspireeritud ühest lavastuse monoloogist. Arvustaja kasutab oma kirjutises Code One`i "Vikerkaare" laulusõnu¹.        

"Sinu puudutust vaid ootab hing."

Esimest korda puutusin Lauri Laglega kokku Von Krahlis, kus esietendus palju kiita saanud "Paradiis". See lavateos lummas, oli väga nauditavalt komponeeritud, äärmiselt eluline ja filosoofilise kujundikeelega. NO35 "Päev pärast vaikust" ja "Paratamatus elada ühel ajal" paraku nii suurt muljet ei avaldanud. Mõlemas lavastuses leidus huvitavaid lavalahendusi, sümpaatset trupimängu, aga lavateosed jäid tervikuna kuidagi kättesaamatuks.

Kuulates "Ainult jõed voolavad vabalt" teemal Lauri Lagle sõnavõtte, jäi kõrvus kõlama läbi muusika teatud seisundi või vabaduse tunde juurde jõudmine², mis lavastuse lähtekohana mõjub värskendavalt ning metafüüsiliselt. Von Krahli teatri kodulehel³ näidatakse üles soovi vaatajaskonnale hinge minna ja muusikalise rännaku – või kui soovite, ekspeditsiooni – kaudu argisest elust eemalduda. Sellised rännakud mulle meeldivad, seega jäin lavastuse puudutust ootama.

"Sest ma tean, see mis on hea, tulema peab."

Arthur Arula keerdlavale tehtud kunstnikutöö, mida näitlejad lavastuse jooksul edasi liikumise soovis korduvalt keerutavad, ongi äärmiselt argine. Laval on justkui kellegi korter, mis on sisustatud koduse mööbli ja erinevate muusikaliste instrumentidega. Etendajad kasutavad muusika loomiseks kõike kättesattuvat, isegi limonaadipudel, šampuseklaasid, WC-pott ja noad lähevad käiku. Etendajad vastavad üksteisele, toetavad teineteist ja proovivad tänapäeva ühiskonnas tekkinud ärevusest ning hirmust kõrgemale tõusta.

Lavalugu algab paljulubavalt, sest ma teadsin, see mis on hea, tulema peab. Mari Abel puhub energiliselt pasunat, mida saab võtta nii publiku kui trupi rännakuks ettevalmistamisena. Muusika hakkab efektselt kõlama. Siim Reispassi ja Mihhail Makoshini valgustus on intensiivne ja loob muusikaks vajaliku atmosfääri. Etendajate loodud muusika viib vaatajat mõtetes erinevatesse kohtadesse ning ei jäta kedagi külmaks.

"Ainult jõed voolavad vabalt" puhul joonistus iga etendaja lugu selgelt välja. Igale näitlejale oli justkui enda iseloom antud. Viimnegi monoloog ja soolo puudutas, sest lavastusest tuleb ajastukohaselt välja inimeste soov parema järele, hirm tuleviku ees ning tänapäeva segasest elust tekkinud ärevus.

Rea Lesta puhul – kes oma lavakostüümi poolest meenutas väga Elektrat – jäi meelde masendus. Lest esitab Bob Dylani laulu "All The Tired Horses", mis mõjub huvitavalt melanhoolselt ning väsinult. Mari Abel tundus laval kui ere täht, kes oma nakkavas optimismis, lahedates-plikalikes liigutustes elust läbi läheb. Abel laulab lavastuse meeldejäävaima loo "Päikesetõus pole üldsegi paha, ära maga maha", mis kõnetas seeläbi, et kohati jääbki tunne: elu saab otsa, aga keegi pole päikesetõusu olulisust maininud.

Simeoni Sundja esitusest jäi meelde tema hingetuks rabav olemus, mis joonistub välja tema pikas trummisoolos. Katariina Tamme meeleheitlik monoloog elus edasi liikumisest, kuigi naise võhm on otsakorral, jäi silma stseeni kurbnaljaka esituse poolest. Sama meeleheitlikult mõjus Jörgen Liik, kui ta kummipalli agressiivselt WC-potti suruda tahtis. Nii Liigi kui Tamme näitlejatööd tõid laglelikult silme ette inimese väiksuse universumi plaanis, millest on rääkinud ka Valle-Sten Maiste⁴. "Ainult jõed voolavad vabalt" ongi väga laglelik lavastus, kus Lauri Laglele omaselt – filosoofilise kujundikeelega, stseenide ühtses voolus – kõneldakse keerulistel, samas inimlikel teemadel.

Sander Roosimägi lavalisest olekust oli kõige rohkem tunda haprust. Roosimägi esitab katuseakende avanedes väga kaunilt  "Lascia Ch'io pianga", mis kõlab kui palve. See on lavastuse kaunim stseen, millele antakse inimlik mõõde. Marika Vaariku, oh, das ist meine liebe dame, saksakeelne laul samuti väga võimsalt edasi antud ning Vaarik suudab enda lavalise kohalolekuga jällegi tõestada, miks ta on praegu üks Eesti parimaid naisnäitlejaid.

Rasmus Kaljujärvest paistis välja enim segadust oma tunnete osas. Tema vikerkaare-monoloog, kus ta rahustab maha hirmunud kaaslase, on inimlik, sest Kaljujärv esitab seda endaski kahtlevalt. Kaljujärvel leidub lavastuses stseen, kus ta viibib vaatajate ees alasti, aga see mõjus "Ainult jõed voolavad vabalt" värsket lähtekohta arvestades vanadele kaartidele mängimisena ning ei tekitanud emotsioone.

Kui päris aus olla, siis kuigi lavastuse algus on väga efektne ning lõpp meeldivalt elujaatav, filosoofiline, mõtlik ja lootusrikas, siis lavastuse keskmine osa pole nii selgelt välja joonistuv. Marika Vaariku saksakeelse laulu ja Sander Roosimägi aaria vahele jääb lavastuses tükk tühja maad. Sel ajal küll mürgeldati, visati lava kõrvale prügi maha (jah, lavastuses viidatakse ka kliimasoojenemisele) ning musitseeriti ukuleledega, ent müra tegemine muutus kohati iseenda eesmärgiks. Lavateose keskel võinuks olla mõni põnev üllatus, mis pakkunuks rohkem mõtteainet kui mürarohke õhustik.

"Tunnen, et sealpool vikerkaart meiega sünnib ime."

Etendajad soovivad selles lavastuses jõuda tänapäeva ühiskonna elutuuma mõistmiseni, aga mida peavad sellel kontserdil tegema vaatajad? Selline küsimus laval toimuvat vaadates tekkis. Pean ütlema, et sellist otsingulist, muusika- ja mürarohket, eksistentsiaalset lavastust pole kaasvaatajaid häirimata kerge vaadata. Tahtsin adrenaliinilaksu endast välja lasta, ent sellist võimalust lavastusmeeskond paraku ei pakkunud.

Vaatajaskond paistis olevat väga kramplikus positsioonis – nagu tahaks kontserdile kaasa elada, aga ei saa, sest nendele on seatud roll vaiki olla. Aga ei saa mitte vaiki olla! Kui tuua oma tunnete jaoks metafoor, siis "Ainult jõed voolavad vabalt" meenutas kohati pidu, kus valitud saavad lõbutseda, aga sina tunned, et seal, kus nemad on, asub peotuum. Kui proovid endast märku anda, näitad huvi kaasa tantsida, naeratavad valitud näod sulle ja ütlevad: "Meie kõnnime üle vikerkaare, aga sina jääd siia."

Selle vastuse saanud, tahad siiski olla hea ja mõtiskled, et kuigi "Ainult jõed voolavad vabalt" meeldis mulle, siis ei sattunud ma lummusesse nagu "Paradiisi" puhul. Sa võtad julguse kokku ja ütled valitud nägudele: "Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina pole paratamatult siin tähtede all ainult jõgede vooluses."

Lõpetan arvustuse laglelikult või siis luuleliselt, sest varasemalt lasin laulul kõnelda. "Sinuga koos, hea lugeja, ma ehk kunagi vikerkaare poole lendan."  

¹ https://www.laulud.ee/laul/vikerkaar-470.aspx

² https://kultuur.err.ee/1608686773/lauri-lagle-uuest-lavastusest-see-on-peegeldus-sellest-kuidas-me-praegust-aega-tajume

³ https://www.vonkrahl.ee/lavastus/ainult-joed-voolavad-vabalt

⁴ https://kultuur.err.ee/1608479051/teatrivaht-tahtede-all-on-hea-lavastus-ent-tekitab-vastakaid-tundeid