Ettepanek filmi teha tuli bändilt endalt ja nii jälgib kaamerasilm pillimehi üsna vabalt nende lugude otsinguil, proovides ja publiku keskel. Ehkki meeste endi suust kõlab korduvalt lause, et Kukerpillide muusikas minoorseid toone pole, hõljub filmi kohal siiski ka kerge nostalgia ja nukruse noot.

"Kui vaadata seda Kukerpillide-filmi, siis seda saab vaadata kahest otsast. Ühelt poolt ma muusikakriitikuna ootaksin seda, et uuritaks rohkem, kuidas see muusika kokku on saanud," märkis ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja, kultuuriajakirjanik Kaspar Viilup.

"Nad ühendavad eesti rahvalaulu tekstid tegelikult ameerika juurtemuusikaga ja on seda alati teinud – aga teisalt tuleb seda vaadata nii, et Kukerpillid on olnud alati rahva bänd, mitte muusikakriitikute bänd, ja seda ideed see film kannab väga hästi," lisas ta.

Viilup lisas, et filmis on neid sügavamaid tasandeid ja Jõerand näitab seda, kuidas paljud kaaskondsed on lahkunud, bänd on elanud üle raskeid sündmusi ja kuidas nad on sellega hakkama saanud. "Mida nad tunnevad, mõtlevad, natuke nende siseelu – see on minu meelest ka seal huvitav tasand."