"Ingost meenub esimese asjana see, kuidas ta alati tuli ja rõõmustas, et nii... Proovi, proovi..! Mõnikord jäi meil arusaamatuks, miks ta, paganas, selle üle nii rõõmustas?" meenutas Lennuk. "Alles tagantjärele jõuab kohale, et talle meeldis probleeme lahendada. Ja proov pani teda elama. Või erialatund. Kunagi ei jäänud proovid ära."

Lennuki sõnul tekitas ükskord palju segadust kooli teadetetahvlil olev silt "Ingo on haige. Proov jääb ära.". "Väga raske oli seda tõsiselt võtta. Ingo polnud kunagi haige. Või kui oligi, siis ei jäänud sellepärast veel proov ära," ütles Lennuk.

"Teine mälestus, mida ma enamasti lavastajana kaasas kannan, on see, kui Ingo pärast üht eriti segast ja keerulist läbimängu vaatas tükk aega lakke, nagu ta ikka teha armastas (selle kohta öeldi, et ta vaatab, kuidas Pegasus lendab). Lõpuks ta köhatas ja ütles midagi sellist, mis pole ununenud ka rohkem kui 20 aastaga: "Lavastaja ülesanne pole mitte selles, et proovides probleeme juurde tekitada. Lavastaja ülesanne on selles, et neid proovides ära hoida või lahendada."," meenutas Lennuk.

Lennuki sõnul on mälestusi Ingo Normetist palju, kuid põhiline tema puhul oli see, et ta liikus rahulikult, visalt ja kergelt muheledes ka läbi halli seina. "Kooliajal tundus, et kool oligi tema jaoks kogu elu. See võis olla mingil hetkel tüütu ja väsitav, aga alati oli see toetav, julgustav ja nakatav. Isegi, kui me millegi üle protestisime, oskas ta sellest rõõmu tunda, et - oh, lõpuks mõtlete ka ise midagi! Ta oli visa ja väsimatu nagu igiliikur."