Normet-Saarna meenutas, et mõte Ingost raamat kirjutada käis vilksamini läbi juba siis, kui Ingo veel elas, kuid toona jäi see plaan muude murede ja tegemiste taha varju.

"Kui Ingo lahkus, siis ma korraga teadsin, et ma pean üht-teist hinge pealt ära saama. Ja mitte ainult minus ei ole asi, vaid ma arvan, et siin on nii mõndagi, mis võiks ka teisi inimesi huvitada," lausus ta.

Ingost seitse aastat noorem Haldi kirjeldas Ingot kui hoolivat vanemat venda, kes vajadusel tema kaitseks välja ka astus. "Kui vaja, siis kiusas ja narris," lisas ta. "Meil oli tol ajal üks koduabiline, kes alailma ütles: "Ingo, ära kräunuta Haldit."

Õe sõnul sai vend aru, et tema süda kuulub teatrile juba keskkoolis. "10. klassis ta veel kõikus sinna-tänna, aga 11. klassis oli ta abituriendina juba täiesti kindel, et teater ja Moskva," märkis ta.

Lisaks õele meenutasid Ingot värskes raamatus inimesed teatrimaastikult. Teiste seas võtsid sõna tema klassiõde Mari Lill, Andres Ots, Maimu Berg ning tema õpilased Mart Koldits, Urmas Lennuk, Indrek Sammul ja Kersti Heinloo.

"Mis mulle õudselt meeldib, on see, et igaüks pani ikka nalja ka sisse," lausus Normet-Saarna.

Ta nentis, et teater oli kõige tähtsam asi Ingo elus. "Ta oli töönarkomaan."