Postitants mõjub etenduskunstiväljal, eriti Eestis, veel uudse ja eksootilise nähtusena, mida pole harjutud lavastustesse niivõrd integreerima. Postitantsu üksikelemente oleme näinud paaris tantsulavastuses: Kanuti Gildi SAAL-i produtseeritud lavastuses "RSKSD", Sõltumatu Tantsu Lava produtseeritud lavastuses "veenus.me"). Sakala 3 majas etendunud, professionaalse postitantsija Diana Harteni lavastatud "Behind My Skin" on aga esimene, mille koreograafia ja lavastuslikud kujundid kerkivad esile täies mahus postitantsu arsenalist ja esteetikast ning kus kõik etendajad on just postitantsu tehnilise baasiga.

Postitants asub mõneti äärealal, sellega on kaasnenud ajalooline kontekst patriarhaalse vaatepunkti kohta ja feministlik kriitika, samas on hakatud seda just trenni, spordi ja kunsti konteksti asetades nägema ka kui naisi võimestavat ala. Asetades postitantsu etenduskunstide konteksti, liigub see spordi ja treeningu väljalt pigem kunstilise väljenduse territooriumile. Selles kontekstis on postitantsul võimalusi tuua sisse uusi koreograafilisi elemente ja liikumistehnikat.

Postitantsu liikumisstiil ja tehnika kätkeb endas olemuslikult korraga nii toorest jõudu kui ka graatsilisust ja nõtkust. Põhimõtteliselt tuleb korraga üleval hoida kogu oma keharaskust, vältida erinevate haarete ja tehnikaga postilt alla libisemist ja teha samal ajal ülimat painduvust nõudvaid elemente, unustamata varbasirutusi ja hääletut maandumist. Lisades nendele äärmustele ka iga etendaja eriomase liikumisstiili, avanes vaatajatele üsna rikkalik pilt sellest, mida postitantsuga üldse teha saab. Kui mõnel tantsijal oli tehnilisem, akrobaatlikum ja robustsem liikumisstiil, siis mõni üllatas just pehmuse ja graatsiaga, mida postitantsus hädavajalik toore füüsilise jõu olemasolu veelgi alla joonis.

Koreograafilises plaanis on post huvitav ka seetõttu, et muudab iga soolo dialoogiliseks liikumiseks: tantsija ei soorita liikumismustreid üksnes oma keha ja ruumiga arvestades, vaid automaatselt lisandub dialoogipartnerina ka post. Nõnda saab igast soolost duett staatilise ja koreograafiat üldse võimaldava posti ning dünaamilise, koreograafiat sooritava ja emotsioone kehastava tantsija vahel. Igal tantsijal on postiga oma suhe ning selles lavastuses oli iga tantsija iseomasel liikumisstiilil ka rahulikult väljenduda lastud.

Mis "Behind My Skin" koreograafias iseäranis mõjus, oli postitantsu akrobaatiliste ja n-ö klassikalisemate elementide (pöörlemised, keerlemised, rippumised) sulandamine mängulisema liikumisega. Näiteks jäid iseäranis meelde käetoengus jalataldadega käteplaksu andmise mängu laadne liikumine, kahe või enama tantsija otsekontaktis loodud liikumismustrid, mis muutusid omamoodi inimkobaraiks ning mängud tasakaalu ja toetusega. Tänu mängulisuse ja postitantsu elementide üheaegsele kasutusele muutus koreograafia mitmetahulisemaks, väljudes stambiks kujunenud kaasaegse tantsu raamidest ja üllatades originaalsete koreograafiliste leidudega vähemalt kohaliku etenduskunsti kontekstis.

Lisaks akrobaatilistele ja efektsetele võimalustele, mida post lavastusse kaasa tõi, oli lavastaja Diana Harten kohati pöördunud ka kaasaegsele tantsule omase liikumiskeele poole. Soolode kõrval oli kasutatud kõrguse ja mitmetasandilisusega mängimist, kus ühel postil esitas koreograafiat korraga mitu tantsijat. Siin avaldusidki kõige selgemalt seosed kaasaegse tantsuga, kuna partneri keha kasutamine toetuspunktina, raskuse vaheldamine ja ansamblikoreograafia elemendid näisid pärinevat just kaasaegse tantsu sõnavarast.

Lavastaja taotlus peegeldada seda, mis toimub postitantsuga tegelevate inimeste sees ning kuidas sellesse on kaasatud emotsionaalsed seisundid ja ühiskondlikud ootused, väljendus eelkõige pealeloetud tekstides. Kui lavastuse eesmärk poleks olnud küllalt subjektiivsete tundmuste ja perspektiivide avamine tantsulavastuse võtmes, oleks mõned tekstikohad mõjunud klišeelikuna. Arvestades aga lavastuse temaatikat, mis oligi isiklike tunde- ja tõlgendusmaailmade avamisele orienteeritud, siis tekstid töötasid.

Pihtimuslikus laadis tekstid osundasid ka meie ühiskonna ideaalsuse-, ilu- ja edukultusele, seades kahtluse alla toksilise positiivsuse, mis surub alla negatiivsed emotsioonid, grotesksuse, ängi ja kannatuse. Kultusliku positiivsuse, mis püüab vabaneda kõigest, mis ei mahu positiivsuse ideaalide hõlma alla. Ja viisi, kuidas ideaalsuskultus ja negatiivseks peetavate emotsioonide allasurumine mõjutab enim just naisi. Selles aspektis jõuti individuaalse kogemuse ühiskondliku üldistuseni. Mis oleks parem viis avada valu talumise, kannatuse allasurumise ja vaimsete "sinikate" tagamaid, kui postitants, millega tegelejad ongi vältimatult kaetud marrastuste, sinikatega ja harjuvad ajas oma valitud ala nõudlikkusega keha suhtes?

"Behind My Skin" on hea sissejuhatus sellesse, kuidas kasutada postitantsu võimalusi etenduskunsti ja tantsulavastuse kontekstis. Kindlasti aitab see lavastus aga avada selle ala nõudlikkust ja võlu just isiklikumal tasandil nende tantsijate kaudu, kes sellega professionaalsel tasandil tegelevad ning, olles ületanud sinikate ja ebamugavuse faasi, tajuvad selles nii eneseväljendust kui ka selgelt kunstilist potentsiaali.