Proovime alustada smuulipäraselt.

Hea lavastus on kui toreda neiuga tantsimine. Ta haarab sust kinni ja ei lase lahti enne kuni tants on läbi või ise oled võhmal. Tallinna Linnateatri uus lavastust võiks kirjeldada kui peaaegu hästi tantsitud tantsu. See on väga nauditav kogemus, mida soovitan teistelgi kogeda, aga laske ma selgitan lähemalt.

Läheme asja juurde.

Juhan Smuuli tugevaim tekst on kahtlemata "Lea." Tegu on väga religioosse ja huvitavalt filosoofilise näidendiga, mis mõjub ka tänapäeva inimesele, kes ei tea, mida uskuda või mitte, üpris kõnekalt. Smuuli teiste tekstide – nagu "Kihnu Jõnni" või kasvõi "Polkovniku lese"– puhul tuleb minu hinnangul ümber kirjutada või parajalt kärpida, et näitemängu olulisus 21. sajandi inimesele arusaadavaks muutuks.

Smuuli teoseid – ei pea siinpuhul silmas mitte ainult tema näidendeid – lugedes võib tekkida olukord, kus lugeja peab loetut liialt nõukogude-keskseks ja ajastukaugeks, ning eks tollel lugejal on natuke õiguski. Juhan Smuul oli kirjanik omas ajas, kes kirjeldas Nõukogude Liidus toimuvat väga vahetult. Siiski ei tohiks Smuuli ülejäänud Nõukogude kirjanike nagu Ardi Liivese, Egon Ranneti või Rudolf Sirgega ühte patta panna. Selleks on Smuul liiga mahlakate väljaütlemistega.

Oli põnev kuulda, et Tallinna Linnateater ja Argo Aadli, kellele on see tükk lavastajadebüüt, võtavad käsile ühe Juhan Smuuli tuntuima näitemängu "Polkovniku lese". See näidend algab väga omanäoliselt, aga selle lõpp pole minu hinnangul kirjanikul kõige paremini õnnestunud. See on kuidagi lihtsakoeline ja rabe.

Nõustun lavastusmeeskonnaga: "Polkovniku leses" on liialt palju karaktereid (nagu Remark, Autor jne), kes peategelaselt tähelepanu kõrvale juhivad¹. Seega on Tallinna Linnateatri uuslavastuses laval peamiselt Anne Reemanni poolt kehastatud lesk, harva satub lese juurde teener, keda mängib Argo Aadli ning kohati käivad lava eest läbi ka sõdurivormides meesterahvad (Rein Jurna ning Ilmar Aru).

Lavastusega soovitakse süüvida polkovniku lese mõttemaailma, et naise kimbatusest lõpuni aru saada, sest Aadli on erinevalt lõbusast algmaterjalist valinud Smuuli näidendi lavale toomiseks tõsisema tee. Ärge muretsege, nalja saab, aga lavateose rõhk on hoopis sügavamatel teemadel. Selline lavastuse lähtekoht on ütlemata sümpaatne, kuna see võimaldab publikul polkovniku lesele kaasa elada ning tekitab soovi karakterit tundma õppida. Argo Aadli pole oma lavateosega justkui soovinud rääkida ühest konkreetsest lesest, kes ohkab, kuidas arstide teadmised on piiratud, vaid polkovniku lese taolistest inimestest. Nendest, kes on hea eluga harjunud, aga saatuselt hoobi saades ei oska äkksituatsioonis midagi teha.

Niipea, kui Anne Reemann lesena lavale ilmub, kõlab saalis naerupahvak. Reemanni välimus, mida iseloomustavad pikad tumedad juuksed, karusnahk ning eheterohkus, mõjub nii ülepakutult, et ajab itsitama. Anne Reemann ilmestab enda tegelast nii mõnegi huvitava kiiksuga (näiteks podiseb polkovniku lesk tihti endamisi, piilub ennast vahetevahel mitmest peeglist ning joob mõtlike pausidega), mis teeb tegelase jälgimise paeluvaks. Lesk teadvustab ka publikut, pöörates tähelepanu sellele, kas teda on igast saali otsast näha ning mõnikord ka flirdib, paludes ühel vaatajal enda jalast saapad võtta. Anne Reemann saab vaatajad väga ruttu enda käpa alla.

Reemanni karakter on küll dramaatiline abitu proua, kuid näitlejanna teab väga täpselt, millal roll muutub naeruväärseks ja mis teeb tema kehastumise tähelepanuväärseks. Anne Reemanni leses on nii koomikat kui ka traagikat, tegelane mõjub sedavõrd inimlikult, et kohati tekib tahtmine teda lavale kallistama minna. Reemann on karakterina lihtsalt nii hea!

Martin Miksoni beežikas-pruunides värvitoonides suursugune kunstnikutöö, kus Hobuveski rõdule on asetatud polkovniku lese pilt koos leinaküünlaga, aga publikuga samal tasandil on loodud uhke tuba koos vanaaegsete peeglite ning suure lauaga sobib välimuselt etendamispaika ning iseloomustab ülepakutud leske sõnagi lausumata hästi.

Mihkel Kuuse helikujundus on üks lavastuse huvitavamaid aspekte. Nimelt paikneb laval raadio, mis muusikapalad kohati katkestab ning annab publikule erinevate saadetena vihjeid, mis lesel võiks viga olla. Mõtlikud raadiosaated olid lavamaailma avardavad ning muutsid polkovniku lese psühholoogilise seisundi ka vaatajate jaoks huvitavaks.

Margus Sepmani valgustus mõjub sümbolistlikult, teatraalselt ja omamoodi lavastust illustreerivalt. Kõnekas on lavastuse viimane stseen, kui lese kohale jääb põlema lootusetuli. Siiski muutus valguskujundus kohati isegi liiga illustreerivaks, seda eriti lavastuse keskel.  

Mis siis lavastusel täpsemalt viga on? Andke täpne diagnoos.

Tallinna Linnateatri uus lavastuselt jääb kõige rohkem puudu koherentsest lavastuslikust tervikust. Argo Aadli poolt mängitud teener, sõdurite riietes Rein Jurna ja Ilmar Aru aitasid küll lavamaailma rikastada, kuid nende olulisust ma lavastuses ei tabanud. Kui Argo Aadli põhjendab lavastuse lõpus oma kohalolu paari sõnaga ära, siis Jurna ja Aru tegelased jäävad müstilisteks, kättesaamatuteks ning sestap ei teki selget pilti, mis nende lugu konkreetselt on.

Tõsist atmosfääri ei suuda lavastus samuti algusest lõpuni hoida. Lavateose keskel hakati vaatajate naerutamisele liiga palju rõhku panema, mis vastandus tükati lavastuse peamõttele: tungida lese sügavamatesse mõttesoppidesse.

Proovime lõpetada linnateatrilikult. Argo Aadli debüütlavastus astub Juhan Smuuli näidendi lavale toomisel justkui kolm sammu õigesti, kaks valesti. Kuidas need sammud kokku loetud on? Üks õige samm huvitava lähtekoha, teine suurepärase näitlejatöö, kolmas põneva helikujunduse eest. Üks vale samm koherentse terviku puudumise ja teine tõsise atmosfääri mittehoidmise eest. Järelikult võib kriitiku enese tarkusest väita, et Tallinna Linnateatri uus lavastus on Smuuli näidendi lavale toomisel kirjaniku enda loodust sammu võrra ees, mis pole sugugi kehv tulemus. Lavastajadebüüdi kohta on tulemus päris hea.  

¹ Triin Sinissaare intervjuu Urmas Lennuki ja Argo Aadliga. Avaldatud Tallinna Linnateatri Sügis/Talv 2022 repertuaariraamatus.