Eestlasi, kes Viktoriale ja tema perele kaasa elasid, on palju. Naine kirjutas alates sõja algusest pea iga päev, tänaseks on tal kokku üle 200 kirja. 60 neist loeti mais ette ka aktsioonil Vene saatkonna ees.

Viktoria ei osanud oodata, et kahe inimese vahelise kirjavahetusena alguse saanud tekste hakkavad jälgima sajad eestlased. Ta kardab, et avalik tähelepanu võib Ukrainasse jäänud sugulasi ohtu seada ja esineb seetõttu ta praegugi vaid eesnimega.

"Kui me ületasime Läti piiri, siis ma sain aru, et ma olen vaba. Alles siis ma panin telefoni tööle ja sain aru, et me oleme ohutus kohas ja ma saan edasi kirjutada," meenutas Viktoria.

"See kirjavahetus oli minu jaoks ausalt öeldes kui psühhoteraapia, eriti esimestel kuudel. Ma sain aru, et mul on mingisugune vastutus ja ma pean inimestele rääkima, mis seal toimub. Et nad saaksid aru, kuidas see kõik võimalik on ja kuidas me seal elame," lausus kunstnik.

Et Hersonis näitusi teha ei saanud, pani Viktoria kevadel kokku näituse Tartu galeriile, mis tutvustas ukraina kunstnike töid. Nüüd saab siin näha ka tema kollaažisarja "Mälestused".

"Need on pusletükid, mis on võetud erinevatest ajaperioodidest, erinevate kunstnike maalidest, kes on enne meid elanud. Selle kõik köitsin kokku digitehnoloogiatega," tutvustas Viktoria.

Kogu möödunud suve tegeles Viktoria Eesti-Ukraina kalendri kujundamisega, mis juba varsti trükki läheb. "Ma tegin digitaalsed kollaažid, mille aluseks on Eesti ja Ukraina eelmiste põlvede fotod. See, mis sel hetkel minu sees õitses, seda ma tahtsingi näidata. Loodus, aed, metsad, linnud, liblikad. Kõik mis on teie riigi ilu ja ka see mis on minu riigi ilu. Ma tahtsin näidata, kuidas selle aja jooksul eesti sai minu teiseks koduriigiks."