Antud pressiteade võttis kergelt öeldes kukalt kratsima. Polnud ammu lugenud midagi, mis on justkui õige, kuid samas nii vale. Miks saata pressiteade andmete kohta, mis said avalikuks rohkem kui üheksa kuud tagasi? Aeg on edasi läinud, peale on tulnud kolme kvartali jagu tulemusi, mis on muutnud kogu olukorda. Sama hea oleks välja saata pressiteade 2020. aasta elektri ja kütusehindade kohta. Olen alati statistikaametist lugu pidanud ja mõelnud, et nemad on need kõige professionaalsemad tulemuste esitajad. Kui mitte nemad, kes siis veel?

Filmilevitajana on kinotulemuste vaatamine ja neist aru saamine minu jaoks igapäevane töö. Iga uue filmi puhul pean üritama ennustada, kuidas filmil minna võiks. Ennustamine on siin tegelikult vale sõna, sest antud "ennustus" tuleb kokku panna eelnevate sarnaste vanemate filmide tulemuste põhjal ning juurde tuleb arvestada veel paljut – näiteks, kas momendil on koroonapandeemia taas pead tõstmas. Samuti tuleb isegi ilmaga arvestada. Statistika ei valeta, aga selleks tuleb osata seda lugeda. Arvestada tuleb kõiki fakte.

Statistikat saab esitada kahel viisil. Esiteks saab esitada andmeid ning mitte anda ühtegi kommentaari nende kohta. Nii on andmed puhtad. Puhtad andmed ei ole aga kunagi täielik lugu. Kui ma ei eksi, siis oli Umberto Eco see, kes ütles midagi sellist, et alati on võimalik jõuda mingi kindla numbrini, kasutades selleks erinevaid tehinguid, mis on tegelikult meelevaldselt omavahel kokku pandud. Näiteks saame leida ükskõik millisest erakonnast liikmeid, kelle vanused annavad kokku saatanliku numbri 666 ja inimene, kes pole kunagi koolis käinud, võib maakaarti nähes arvata, et Maa on lapik.

Parem on statistikat edastada puhastele numbritele konkteksti juurde andes. Siinkohal teeb statistikaameti inimene kohutava vea – tal puuduvad tegelikud teadmised ning ta üritab väga väheste teadmiste pealt spekuleerida, jättes välja kõige tähtsamad aspektid ehk miks andmed sellised on. Parem oleks olnud jätta juba puhtad andmed.

Eelmine aasta olid kinod ühe hea osa aastast kinni. Lisaks olid erinevad piirangud – oli koroonapasside ja maskide aasta. Osa aastast tuli kinod sulgeda kell 22 ehk üks linastus päevas jäi juba sellepärast ära. Filme oli ka vähem – stuudiod lihtsalt ei tahtnud sellistes tingimustes oma filme linastada. Samuti oli mõjutatud filmide tegemine, sest kui filme ei saa teha, on ilmselge, et neid jõuab lähitulevikus kinodesse vähem. See probleem mõjutab meid veel sel ja järgmisel aastal.

Selliseid aastaid ei ole mõtet võrrelda aastatega, kus probleeme pole olnud, sest tegemist on eranditega. Kui nüüd tuleb aasta, kus enam probleeme ei ole, saab seda võrrelda koroonaeelsete aastatega ja öelda, kas pandeemia jättis mingi sügava jälje.

Hea on tõdeda, et juba sel aastal on suur kogus inimesi leidnud tagasitee kinodesse. Selle aasta tulemused saavad ilmselt olema 70–80 protsenti sellest, mis oli enne pandeemiat. Tuleb meenutada, et kinodel oli ka sel talvel piirangud ning pandeemia ajal on kolm kino oma uksed sulgenud. Samuti on kavas veidi vähem filme. Tulemused ei ole seda arvestades üldse halvad. Järgmine aasta peaks olema rohkem filme ja ilmselt avatakse vähemalt üks uus kino. Ilma probleemideta võiks järgmine aasta tuua vaatajate arvu suhtes 2019. aastale lähedase seisu – võib-olla jääb natuke puudu, aga palju ei tohiks. Vähemalt optimist minus loodab seda.

Kinod on sel talvel silmitsi seismas uue probleemiga – küte ja elekter on kallid ning kinod tarbivad mõlemat väga suurtes kogustes. Kindlasti ei tähenda 2019. aastale lähedased vaatajanumbris sama olukorda nende jaoks, mis oli mõned aastad tagasi. Raskused ei ole veel ületatud, aga see, et inimesed on leidnud tee tagasi kinodesse, on esimene samm õiges suunas.

Ma loodan, et ma tulevikus ei näe ühtegi sarnast pressiteadet, vaid ikka selliseid, kus on tehtud korralik töö.

Edu kinodele ja kinoskäijatele!