Arvustus. "Meister Solness": elust, selle ideaalist ja spliinist

Uus lavastus
"Meister Solness"
Autorid: Siret Campbell ja Mehis Pihla
Lavastaja: Mehis Pihla
Dramaturg: Siret Campbell
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Valguskujundus: Priidu Adlas
Helilooja, muusikaline kujundus: Matis Leima
Osades: Tõnu Oja, Laine Mägi, Märten Metsaviir, Helena Lotman, Guido Kangur ja Kersti Heinloo
Esietendus 22. oktoobril Eesti Draamateatri suures saalis
"Meister Solness" on minu esimene kokkupuude lavastusega, mille algmaterjal on saanud ulatusliku uuenduskuuri. Nimelt on Henrik Ibseni 1892. aastal kirjutatud "Ehitusmeister Solnessi" teksti ja tegevustikku kaasajastatud, tegelasi muudetud ning loo lõpp sootuks vaataja otsustada jäetud. Lõppu reetmata ütlen, et lavastuse viimane stseen mõjub ootamatuses värskendavalt ning ambivalentsuses ibsenlikult.
Draamateatri suurel laval ilutseb iseloomutu, depressiivne, hallides toonides klaasist seintega kontoriruum, mida ilmestavad kirjatarbed, tahvel ja laual asetsevad arvutid. Kontoriruumi paremal pool asuvad trepid, millest saab astuda rõdule. Rõdust eemal paiknevad tellingud, kus ehitajad Meister Solnessi (Tõnu Oja) tarbeks kõrget torni ehitavad. Tellingute varjust võib näha ehitusplokke, mida masinavärk üles-alla veab.
Kristjan Suitsu külmade toonidega loodud kunstnikutöö annab efektiivselt edasi lavastuse melanhoolset atmosfääri, mõjudes intrigeerivalt. Näitlejad mängivad mitte ainult laval, vaid ka selle ees, mis tõmbab vaataja veel rohkem sündmuste keerisesse. Priidu Adlase masendav, aga jõuline valguskujundus toetab peenelt laval toimuvat. Matis Leima muusikalises kujunduses oli kuulda nii sentimentaalseid, pingelisi kui ka õrnu noote. Muusika mitmekesisus võimendas lavastust ning paitas kõrvu.

Siret Campbelli muidu ajastukohase, kohati isegi vaimuka ja kurvameelse dramaturgia puhul on meepotis siiski üks tilk tõrva. Kuigi lavastuses öeldakse õiglaselt, et lihtsam on lammutada kui ehitada, siis peitus Campbelli ja Mehis Pihla loodud näidendis tükati liiga palju allteksti. Seetõttu polnud alati lihtne kõike laval öeldut haarata. Seda eriti esimeses vaatuses, kus dialoog mõjus kohati liiga kujundlikult. Teises vaatuses muutus tekst hoomatavamaks ja loomulikumaks. Ehk oleks saanud seda kujundlikkust natuke tagasi hoida?
Tõnu Oja teeb peaosatäitjana soliidse rolli. Elust, selle ideaalist ja ennast valdavast spliinist kõneldes on Oja parajalt jõuline. Tema kehastatud Halvard Solness äratab empaatiat, aga ei muutu oma depressiivsuses ja halas pateetiliseks. See, et Solness end vana ja kasutuna tunneb, on näha Oja väsinud kehakeelestki. Samuti oli hea tõdeda: Oja hääles peitub palju nüansse, mida on huvitav tabada.
Ehkki Tõnu Oja on peaosatäitjana mõjuv, on Laine Mägi talle igati vääriline partner. Mägi kehastab Halvard Solnessi naist Alinet, kes jätab pealtnäha kohusetundliku ja elutormis vastupidava naise mulje. Kohusetundlikkus on kõigest Aline pealispind. Tegelikult näitab naisega juhtunud traagiline sündmus ning poja kodust lahkumise stseen seda, et tegu on inimesega, kes on viidud ahastuse ja väsimuse piirile. Elutüdimust, mida Laine Mägi häälest ja näojoontest aimub, esitab Mägi hapralt ja igati nauditavalt.
Ragnaris ehk Halvardi ja Aline pojas, keda mängib Märten Metsaviir, on tunda samasugust ebakindlust ja teatavat julmust kui isas. Ka Ragnar ei kannata kriitikat ning mõjub kohati enesekeskselt. Metsaviiru mängustiili puhul tekkis aga küsitavusi. Kui Ragnar räägib isale sellest, kuidas ta ihkab arhitektina karjääri teha, ei mõju poisi kirg piisavalt usutavalt. Nagu hiljem aset leidvas stseenis ilmneb, võib Metsaviiru kehastatud tegelases peituda soov kergelt rikastuda ja edukaks saada. Stseen on esitatud sellise kire ja usutavusega, mida pidanuks noormees näitama siis, kui oma isaga arhitektuuri väärtustest rääkis.

Sestap jääbki arusaamatuks, kuidas tundub Ragnar teistele tegelastele siiras ja miks jändab selline eneseteadlik bürooraamatupidaja nagu Kaja sellise mehega? Kas naist erutavad keerulise isiksusega mehed? Naljaga pooleks tahaks küsida: on Kaja "Dr House`i" sarjast tuntud tegelase Cameroni prototüüp?
Rääkides Helena Lotmani šarmantselt kehastatud raamatupidajast, on Kaja enesekindel, kaugele ja kõrgele pürgiv noor naine, kes oma ebakindlat elukaaslast pidevalt õigesti elama suunab. Samas soovib naine paljunõudva äiaga hästi läbi saada. Ometi on vaid Solnessi ja Kaja hõlmavates stseenides tegelastevahelist pinget tunda. Naine on Halvardiga suheldes krambis, jääb mulje, nagu oleks talle veidrustega vanem mees rohkem kui lihtsalt armas. Ka Solness on Kajaga sõnu vahetades õrnem kui teiste tegelastega, kuid see, kas need kaks tegelast on teineteisest sisse võetud, jääbki kaheti mõistetavaks.
Olles ehitaja, kes teeb enda meelest üsna tänamatut tööd, suudab Guido Kanguri mängitud Herdal siiski muhedaks jääda. Ehitaja tegelaskuju toob lavastusse vaimukust, kuid humoorika tegelase fassaadi tagant kumab tülpimust. Kanguri esitus on sarmikas, balansseeritud ja lustakas.
Kersti Heinloo sooritatud Hilde Wangeli rolli võib kirjeldada sõnadega "lihtsalt metsik". Heinloo mängib kunagist Solnessi armukest võrgutavalt, ülbelt, naine tekitab kohatiste väänlemiste, metsikute väljaelamiste ning tellingutel turnimisega õõvastust. Kersti Heinloo on lahendanud rolli kaasahaaravalt ja tohutu energiaga. Heinloo teeb "Meister Solnessis" selle teatriaasta ühe võimsama naiskõrvalosa.
Nagu Baudelaire`i "Kurjad lilled", räägib ka draamateatri "Meister Solness" elust, selle ideaalist ja spliinist, ent seda palju ambivalentsemal moel kui Charles Baudelaire luulekogu. Draamateatri uue lavastuse puhul on tegu kaasaegse Ibseni töötlusega, mis ei jäta kedagi külmaks.
Toimetaja: Kaspar Viilup