Lillad, oranžid, rohelised, pruunid, valged ja punased toonid harmoneeruvad etendajate seljas ja lavakujunduses. Publik istub eri tasapinnalistel platvormidel, ümbritsedes lava kolmest küljest. Neljandas küljes ei saa istuda, seal ripub valgus-stange küljest alla Laura Põllu loodud mastaapne vaip, millesse kootud pruunid juured vahelduvad hallikas toonides kivide, aukude ning eri suundadesse vaatavate silmadega. Vaip intrigeerib, tekitab soovi teosega taktiilselt tutvuda – kombata materjali, tunda tema pehmust ning raskust. Põrandal asetsevad prožektorid moodustavad valgustunnelid või seest helendavad puutüved end ümbritsevate pikkade laest alla rippuvate lõngakiududega. Värvilist ja käsitöist kujundust raamib Sõltumatu Tantsu Lava steriilne valge ruum ning alla lastud metalsed stanged, nii et möödumiseks peavad pikemad tulijad end põlvest alla laskma. Lavastus koosneb killukestest, meeldejäävamaid avan allpool.

Kuigi värvid on laval kohal esimesest hetkest, siis esimese stseenis on üks uus tulija – sinine keel. Tantsijate sinised keeled meenutavad lapsepõlves värvilise nätsu või kummikommi söömise tagajärgi, mida kellegi eest varjata ei saanud. Nemad seal laval aga ei püüagi keelt varjata, tundub, et nad tegelevad hoopis ruumi märgistamisega – keele ja süljega märgivad etendajad etendusruumis olevaid objekte: metalseid kette, stangesid, aknaraami ning elektrikappi. Varem kirjeldatud soov vaipa ise katsuma minna ning ruumis ringi uidata kaob, lava lakkumist eelistan vaadata kindlalt kohalt teisest reast, teiste vaatajate keskelt, usus, et siia ükski sinine keel ei ulatu.

Tantsijad on kobaras koos, ronivad üksteisele selga, kukile, õlgadele, pähe. Vajuvad pea alaspidi. Hallis sporditossus jalg astub raskusega paljale reiele. Käsi haarab kaelast, käe ja kaela vahele jäävad pikad siidised juuksed. Tasakaalu hoidmiseks vahetatakse käsi, ronija valib paremat jalaasendit. Igale turnimisele järgneb lühike näiline lõdvestus, kuid juba ronib järgmine. Ebakindel ja valus on vaadata, tundub, et tantsijad otsivad ka esietendusel kohti, kust oleks julgem kinni hakata. Samas muutub see ebakindlus tähenduslikuks – mälu on sama ebakindel kui pinnas, kus tantsijad turnida üritavad. Meenutad oma esimesest iseseisvat bussisõitu maale vanavanemate juurde, paned harjumusest jala üle põlve ja mälupilt variseb kokku, sest jalg üle põlve hakkasid istuma alles teismelisena ning mälestuses olnud buss sõitis hoopis linna kooli. Praegugi mängib see ebakindlus minu mäluga: stseenile tagasi mõeldes tundub see huvitava ja nüansirohkena, samas mäletan, et tundsin saalis igavust ning aja aeglast kulgu. Kumba siis usaldada – mõtet või tunnet?

Industriaalne helitaust saadab kogu lavastust ning muundub ühel hetkel techno-muusika palaks. Kui üldjuhul pakub taoline muusika võimalust end kehaliselt välja elada ja rapsida, siis seekord on autorid valinud teistsuguse tee. Nad ei lase helil enda keha üle kontrolli võtta, selle asemel kordab igaüks kiiresti ja mehhaaniliselt oma liigutust, luues nõnda rutiinselt tõmbleva kompositsiooni. Lasen muusikal enda sisse valguda ning ootan, et transs mu allutaks; kuna tantsijad on minu poole seljaga, ei näe ma nende nägudest, kas nad ise on juba sellesse seisundisse jõudnud või veel mitte. Kordus saab aga otsa enne, kui ta tööle jõuab hakata, ometi mõjub stseen turgutavalt. Mehhaaniline kordumine muundub järk-järgult ruumis kõndimiseks ning ühiselt esitatavaks koreograafiaks. Hea on nentida, et ühine liikumine ei tähenda täielikku sünkroonsust, kus tantsijate isikupära ära kaob, vastupidi, pigem kerkib see tantsus esile. Valeria Januškevitši balletitausta on märgata tema sirges rühis ning kammitsetud kõnnakus. Sigrid Savile on omane teravam ning jõulisem liikumiskeel, mälupiltidena jooksevad tema varasemad performance'id, kus on markeeritud maadlust. Kadri Sirel ja Keity Pook on tüünselt sarnased, kuigi pikkuselt erinevad, mistõttu on Keity liikumine kiirem ning Kadri oma sujuvam. Kõiki nelja ühedav koolitaust Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias paistab dünaamilise kuid fragmentse tantsukeele tagant välja, tundub, et mõeldakse ühes koodis.

Etenduse kulgedes saan aru, et minu jaoks võrdub laval toimuv lihtliitena 1+3. Sigrid Savi eristub oma intensiivsuse ning teadlikkusega. Üks ägedamaid aspekte, mis kaasaegseid etenduskunste kirjeldab, on tegevustiku mitmeplaanilisus: keskmes on alati laval sooritatav aktsioon (see võib olla koreograafia, valgusplaani muutus, publikuga kontakti võtmine, muusika vahetus jne) ning selle kõrval toimuva kommenteerimine. Etenduskunstides korraga tehakse ja kommenteeritakse seda, mida tehakse. Kõlab skisofreeniliselt ning natuke ongi. "Artefakturismi: farsid ja varemed" puhul mõjub kõige autentsemalt just Sigrid Savi: ta on publikust ruumis teadlik ning järjepanu suhestub ning distantseerib end esitatavast materjalist. Eristatavat kohalolu oli eriti hästi märgata etenduse lõpupoole. Järjekordne stseenikild, kus saal on pimendatud, valgus lõkendab vaikselt punakalt, kolm keha on horisontaalselt vaibal, üks ripub metallketi otsas keset ruumi. Algab nostalgiline mitmikkõne, tundub et tekst kirjeldab tantsijate lapsepõlve iseseisvuse taastanud Eestis, kuid heli on efektidega nõnda moonutatud, et osa tekstist läheb kaduma. Suurem osa jutust libiseb näppude vahelt läbi nagu kuum rannaliiv lapsepõlves, kuid kui Savi räägib, jääb liiv pihku pidama, teksti esitus viieaastase kogemustest erootikaajakirjadega on usutav ning kaasakiskuv.

Publiku pilgud suunduvad vaibalt ära keti otsas aeleva Savi suunas, kuid mitte kauaks, sest mõni hetk hiljem on temagi vaibale liikunud. Magusate kohtade liiga kiire lõppemine ning mitte nii magusate kohtade kestmine mõni hetk kauem kui oleks tarvilik olnud, iseloomustab kogu etenduse kulgu. Lavastuse tempo on kui pikk-pikk kompromisside rada, mis loob lõpuks ebaselge terviku, teisalt on märkimisväärne ning mõtlemapanev, et neli autorit koos otsides lapsepõlve jõudsid. Võiks ju arvata, et ühisosa on lihtsam leida koos veedetud ajast: ülikoolist või jagatud sõprusest ja kogemustest. Kuid ehk tõesti on ühine hoopis see, mis esmapilgul igaühele unikaalne tundub.

Arvustus valmis tantsukriitika uurimisresidentuuri raames.