"Erik Kivisüda" võib Ilmar Raagi filmiloomingu jälgijatele tulla üllatusena, sest see erineb suuresti režissööri varasematest filmidest. Ise on ta aga alati end mäletanud lapsemeelsete lugude lugeja ja vaatajana ning nendib, et on ka kinorindel peaaegu et kõigesööja. ""Harry Potterit" lugesin ma esimest korda 1999. aastal, kui see veel polnud saanud kuulsaks ja sellest edasi ise vabatahtlikult ostsin järgmised raamatud kohe, kui need tulid. Kes mind lähemalt tunnevad, nendele see üllatuseks ei tulnud, et ma sellist filmi tahtsin teha," sõnas Raag ja lisas, et Tim Burton ja Terry Gilliam on alati olnud ta filmilemmikute hulgas.

Fantaasiafilmide fenomen võib Raagi hinnangul olla see, et need justkui aitavad inimesel keerulistel aegadel pärismaailma rööbastelt korra kõrvale põigata. "Huvitav on, et näiteks "Sõrmuste isand" kirjutati valmis eelkõige esimese ja teise maailmasõja kogemuste ajendil ja mõnes mõttes on see allegooria sellele, mida Tolkien nägi maailmas toimumas," ütles Raag. "Ma olen kuulnud lauset, et kunstnikud hakkavad joonistama lilli siis, kui algab sõda. Ka hullemate majanduskriiside ajal vastas kinovaataja sellega, et läks vaatama neid filme, mis aitasid tal reaalsusest kõrvale astuda."

Ehkki "Erik Kivisüdame" valmimine jäi nii koroona kui ka Ukraina sõja keerisesse, ei olnud need sündmused ajendiks, miks Raag filmi tegemise ette võttis. "Minu jaoks oli seal kaks poolt – ma tundsin selles stsenaariumis ära vana armastuse, mille olin kogu eelneva elu maha salanud ehk et need on need veidi barokse fantaasiaga fantaasiafilmid, milles on kogu aeg mingi iroonia või kõrvalpilk olemas, et me ei võta seda esimese kraadi tõena. Teisalt tundsin selles ära isikliku loo," ütles režissöör.

Kui Riina Sildos seda lugu Raagile aastatel 2012-2013 esimest korda pakkus, ei saanud režissöör aru, miks see peaks tema film olema. "Ma osalesin teatavast professionaalsest pragmaatikast selle stsenaariumi arendamise juures, kuni hetkeni, mil ma tundsin ära ühe koha, mis lubas kogu seda lugu vaadata teise nurga alt. See oli see koht, kus Maria ja tema ema, kes on kahevahe maailmas kokku saanud, leiavad üksteist mingis mängus või tegevuses ja Erik, kes on peategelane, vaatab seda pealt ja saab aru, et ta ei ole sellesse seltskonda kutsutud ja seal teispoolsuses on ta jälle jäänud kõrvale. Ma tajusin seal selle väikese poisi isegi teatud armukadedust selle surnud ema suhtes, mis on talt tema tüdruku ära võtnud ja sain aru, et kui me ütleme "armukadedus", siis me tegelikult räägime armastusest," rääkis Raag

Töö lastega ja lastele 

Raag sõnas, et ka tema üks äratuntavaid jooni on nn kivi südames ehk ta nentis, et ei oska oma tunnetest alati päriselus rääkida. "Mõned bulvari-ajakirjanduse ajakirjanikud on mult aeg-ajalt küsinud isikliku elu või maailma kohta ja ma saan aru, et isegi kui ma tean õiget vastust, siis nad pudistavad kõik ilusa sellisteks tükkideks, mida lugejate kommentaarid madaldavad veel enam ja seda enam on mul tunne, et ainuke viis tunnetest rääkida on püüda neid panna mingil moel kunsti," tõdes režissöör. Filmiski saab õige pea vaatajale selgeks, et kõik tunded on selles poisis olemas, ent ta ei julge neid välja näidata.

Isegi laste casting'ul tundis Raag, et 200 lapse hulgast suutsid viis või kuus ennast talle avada. "Täiskasvanud inimese ja endise lapsena tunnen ma ära, kui nad üritavad mulle pakkuda mingit juttu, mis täiskasvanule on ilmselt oluline sel hetkel. Mina omakorda saan aru, et kui mul ei õnnestu jõuda päris usalduseni, kui teine pool end ei ava, siis ei tule see töö ka välja."

"Erik Kivisüda" räägib lisaks armastusele ka elust ja surmast Ilmar Raagi rõhutas, et kui tahame noorte inimestega ausad olla, siis peaksime neid teemasid käsitlema juba laste kooliminekueas. "Surmateema on kõikides neis lugudes, mis nad ise leiavad, pea alati juures," sõnas ta. "Võib-olla kõige huvitavama komponendi Eriku puhul sain ma ühe üheksa-aastase poisi käest, kes vaatas filmi oma emaga ja pärast ütles, et see film läheb tema kõigi aegade parimate filmide esikümnesse kas teisele või kolmandale kohale. Hea küll, aga mis see esimene siis on? "Terminaator 2"," muigas Raag.

Raag ei usu, et vägivalla kujutamine filmis tekitab vägivalda ka elus. Tema sõnul muutub vägivald oluliseks siis, kui see on filmi tegelase poolt vägivallana tajutud. "Enamjaolt, kui antakse üksteisele vastu pead, siis esitatakse ju teatavat koreograafiat ja ka vaataja saab aru, et see on koreograafia, millel puudub seos vägivallaga," ütles režissöör. Tema enda traagiline kogemus teisest või kolmandast klassist oli seotud jaapani animatsiooniga "Vetevalla printsess". "Lõpuks see merineid muutus merevahuks ja ma tulin kinost välja nuttes ja olin väga vihane režissööri peale, kuidas ta võis selle loo niimoodi ära lõpetada, et ilus tore tüdruk ikkagi sai surma."

Olemise mõte 

Raagi jaoks on üks olulisemaid kirjanduslikke tekste "Väike prints". "Tihtipeale on trikk selles, et sa pead suutma olemise mõtte kuidagi arusaadaval viisil kokku suruda," ütles režissöör. "Allegoorne lugu räägib sellest, et kusagil maailmas on üks raamatukogu, kus on üks riiul, milles on üks raamat, kus on üks lehekülg ja sellel leheküljel on üks sõna, mis seletab kõike ülejäänut. Ma arvan, et see, millega need teosed sõnumi mõttes tegelevad, ongi selle ühe sõna, jumala nime otsimine."

Ilmar Raag nentis, et on pigem agnostik, kuid ei välista, et kõrgem jõud võib olemas olla. "Mul poleks midagi selle [ilmutuse] vastu, aga seniajani ma üritan ilma hakkama saada. Loogiliselt vaadates, mis on see järgmine samm, mis ei aja mind temaga tülli, juhul kui ta on olemas, on see, et minu maailma keskmes on inimene või tema looming. Ka Eriku puhul, kui me jätame kõrvale kogu mängu mütoloogiaga, on see keskne küsimus, kuidas saada Kahevahemaailmast ära ja minu otsus oli see, et Erik peab näitama, et ta on elus." 

Elusaks olemise tunnuseks on Ilmar Raagi sõnul vajadus oma eksistentsi jagada. "Ma olen teinud testi iseendale, tuletanud meelde oma elu ilusamaid hetki ja küsinud, kas ma olin neis hetkedes üksi. Võib-olla kümnest minu elu kõige helgemast hetkest kaheksal juhul on see olnud kellegagi koos ja kahel juhul, mis üle jääb, kui ma olen olnud üksi, olen soovinud seda hetke kellegagi jagada, lihtsalt pole olnud sel hetkel võimalust," lausus Raag.   

Sisemised varjud 

Teine pool Ilmar Raagi elust on kuulunud militaarvaldkonnale. "Kõige tugevamat sorti emotsioon, mida ma olen tajunud, on see arusaamatu kombinatsioon ühtaegu vihast ja teisalt hirmust, kui ma näen irratsionaalset vägivalda. Sel puhul tärkavad minus kõik need instinktid, mis on ilmselt kandunud geenidega kuskilt loomaajast ja ma saan aru, et minu sees on ka olemas loom," ütles Raag.

Need tunded on tema sõnul vastuseks sellele, et kaitsta end või lähedasi ja likvideerida see, mis tekitab niivõrd negatiivse emotsioonide puntra. "Sel hetkel, kui ma olen otsustanud, et see vägivallatseja on see, kelle vastu ma tahan midagi ette võtta, muutub ta saagiks ja mina muutun kiskjaks. Ja hakkab mängima üks teistsugune loogika, mille puhul ma saan aru, et jah, ka minus on see kiskja või koletis olemas."

Raag tõdes, et ainult kaitseväelaseks olemisega ta oma sisemiste varjude lunastust kätte ei saa. "See on see, mis tuleb läbi kunsti tegemise," ütles ta. Teisalt tõi ta välja Püha Augustinuse mõtte ühelt pihtimuselt. "Ta leidis, et ei ole võimalik, et inimene on täiesti vooruslik. Igaühel meist on omad nõrkused ja igaüks meist sooritab mõne patu. Ta ütleb, et küsimus pole selles, kas sa käitud kogu aeg laitmatult, vaid et kuidas sa pärast elad, mis on ka laiemalt kristliku filosoofia suurem teema, et pärispatt on meie kõigi osa, aga kuidas me sellest üle saame."

Mitmeid kordi sõja ajal Ukrainas viibinud ja sealseid inimesi abistanud Raag sõnas, et kuigi väga selgelt sõja lõppu ennustada ei saa, liigub sõjakäik hetkel meile sobiva lahenduse suunas. "Aktiivne lahingtegevus võiks järgmisel aastal lõppeda. See on see, mida ma tahaksin uskuda," ütles ta.

Ehkki praegusel ajal pole jõule kerge tähistada, usub Raag siiski ka jõuluimesse. "See on üks mu lemmikmotiive, tõsi, ma pole seda ise veel kohanud. Sellest hetkest alates, kui ma olen hakanud tegema filme, olen mõelnud, et ma tahaksin ühe päris jõuluime panna filmi sisse, sest kui kord elu jooksul võiks see ime sündida, siis just sel tähendusrikkal ööl. Ma ootan seda."

Kultuurisoovitus. "Ma ei hakka hüppama üle oma varju ja pakkuma midagi väga ratsionaalset. Mul on peaaegu halb öelda, et Netflixis, aga seal on Tim Burtoni telesari "Wednesday", mis räägib fantaasiamaailmast. Sel on kaks plussi: esimene, et stsenaarium pakub ratsionaalse kaasamõtlemise võimalust ja samas on müsteerium, kus mängitakse erinevate lahendustega, siis vaatad seda nagu mingit puslemängu, ja teiseks on seda kõike filmitud timburtonliku barokiga, mis on nauditav," sõnas režissöör.