Brigitta Davidjants: ma ei tahtnud vahepeal kirjutada, sest kartsin negatiivset tagasisidet
Muusikateadlane ja kirjanik Brigitta Davidjants rääkis "Loomingu raadios", mis ajendab teda lugusid kirja panema ning kuidas hirm tema loometööd vahepeal kammitsenud on.
"Mul hakkavad sageli mingisugused lausejupid peas jooksma, mis tunduvad jube naljakad või liigutavad ja siis ma lähen kirjutan need üles," vastas Davidjants küsimusele, kuidas inspiratsioon kirjutada temani jõuab. "Vahel formeerub neist lugu, vahel ei formeeru neist midagi. Vahel formeerub kiri mõnele sõbrale."
"Armeenia lugudega oli nii, et ma jutustasn ühele sõbrale sellest ja siis ta ütles, et kuule, pane see kirja," lisas ta.
"Ma ei tõmba enda peas žanrilisi piire," kommenteeris Davidjants, mis teda ilukirjandust kirjutama ajendab. "Maarja Merivoo-Parro ütles hästi: piirid ei ole mitte nihkuvad, vaid lainetavad. Mulle on alati meeldinud jutustada lugusid –muutub ainult formaat, milles ma neid jutustan," põhjendas Davidjants, lisades, et ka teadusteksti kirjutades jutustab ta lugu.
"Mul on tegelikult praegu isegi üks raamat käsil / .../ aga kuna see on nii algusjärgus ja mul on alati hirm, et ma ei saa asju valmis, mis ma välja luban, siis ma sellest väga ei räägiks," ütles ta.
"Ma ei tahtnud vahepeal üldse kirjutada, mis oli osaliselt selle väljendus, et ma kartsin negatiivset tagasisidet – hirm kammitses kirjutamist," tunnistas Davidjants. "Nüüd, kui ma end jälle kirjutama sundisin, ei tundu see mõte ka enam nii hirmus."
"Minu jaoks on kõige olulisem kirjutamise juures see, et mul on tore kirjutamise ajal. Kui see ei ole enam tore, siis ei ole seda enam mõtet teha," oli ta kindel.
Toimetaja: Maiken Tiits
Allikas: "Loomingu raadio"