EFI dokumentaalfilmide ekspert Filipp Kruusvall tõdes, et "Eesti lugusid" võib kahtlemata nimetada fenomeniks. "Tänasel päeval võin öelda, et see on elus formaat, millel on väga korralikud vaatajanumbrid, neid filme vaadatakse, neist räägitakse, need jõuavad sageli ka festivalidele või neist arenevad isegi omaette mõjukampaaniad ning neil on ka linastused kinodes," sõnas ta ja lisas, et põhjus peitub ilmselt ka selle formaadi enda n-ö elususes.

"Ta mahutab enda sisse erinevaid teemasid, ta käib ajaga kaasas ning on ka oluline uks noortele filmitegijatele, "Eesti lood" omavad alati ka suurt rollil, et anda võimalust debütantidele või teise filmi tegijatele katsetada või luua midagi ägedat," ütles Kruusvall ja rõhutas, et samuti on sari suutnud kaasas käia inflatsiooniga ning eelarve on tõusnud. "Viimasel kolmel aastal on "Eesti lugude" valmimisse olnud kaasatud ka tunnustatud Taani montaažikonsultant Jesper Osmund, kes on andnud tuge ja rahvusvahelisemat vaadet nende filmidele, seega filmide küpsemisprotsess on väga korralik."

Seda ei julge Kruusvall ennustada, kuhu filmimaailm lähema kümne aasta jooksul areneb, aga ta loodab väga, et saame tähistada ka "Eesti lugude" 30. sünnipäeva. "Mulle tundub, et lühidokumentaali formaat on selline, mis võiks elada ka erinevatel platvormidel, olgu see lineaartelevisioon, voogedastusplatvorm või midagi kolmandat," selgitas ta ja lisas, et siin on suur vastutus ka konkursi korraldajatel. "Tuleb mõelda, kuidas hoida neid filme kaasaegsetena, et need teemad oleksid teravad ja puudutaksid noori vaatajaid, samuti seda, kuidas nende filmide mõjukus ning tähendusrikkus jõuaks kaugemale kui kitsas filmiringkond."

Tema sõnul on "Eesti lugude" eesmärk, et need oleksid filmilikud lood. "Peamine väljund on tele-ekraan, aga et need sobiksid ka kinno, mistõttu on kvaliteedinõuded meil kõrged," mainis ta ja lisas, et "Eesti lugude" üks paradokse on see, et seal on eksperimentaalsemaid, uuenduslikke ja otsivad lugusid klassikaliste lugude kõrval. "Ühest küljest on oluline, et need oleksid prime-time'il laiale vaatajaskonnale, aga neist kaoks elu, kui seal poleks noorust, otsimist ja kaasaegset käsitlussviisi."

"Võib öelda, et ka sel aastal on saak päris hea, on julgeid filme ja autoreid, kelle käsitlus on selgelt filmilik," kinnitas Filipp Kruusvall ja mainis, et sel aastal on valikus ka mitu kaasaja teravamaid küsimusi käsitlevat filmi. "Nende valmimine ei ole ka niisama lihtne, see on päris suur risk võtta julge samm ja nendele valulistele teemadele vastu minna," tõdes ta, lisades, et esimese nelja värske hooaja filmi pinnalt koorub välja armastuse teema. "See on kahtlemata väga oluline alati, aga koroona ajal või järel on see teravalt esile tulnud."

"Eestlased ikka ütlevad, et meil on raske rääkida tunnetest ja avada oma sisemaailm, aga nüüd kaks filmi – Carlos Lesmese "Ühe puu varjus" ja Indrek Spungini "A nagu armastus" – esitavad teatud vastuväite stereotüübile ja räägivad üsna avatult, siiralt, soojalt ja julgelt armastusest," mainis ta.