Maal kuulub abikaasadele Argo Pungasele ja Ekaterina Oganian-Pungasele ning sündmused, mis selle leidmiseni viisid, algasid nende sõnul kaks aastat tagasi jõulude paiku, kui nad nägid ETV-s reportaaži Viinistu kunstimuuseumist, kus muuhulgas räägiti Kölerist. Järgmisel päeval Peteburi poole sõites küsis Pungas abikaasalt, kes on Venemaal galerist, kas tema ei ole Kölerist midagi kuulnud. Mehe päringule vastas naine, et tal on olemas kellegi Kelleri töö.

Peterburis kasvanud Ekaterina Oganian-Pungas õppis sealses kultuurülikoolis ja töötas enne Argoga kohtumist ning Eestisse kolimist moodsas kunstigaleriis. Talle meenus, et vanemate lahutuse järel jäid talle mõned maalid, millest ühele alla kirjutatud "Keller", mis – nagu nüüd selgus – on Köleri venekeelne versioon. Et maalid olid suured, seisid need ühes Piiteri kunstipoes ja olid põhimõtteliselt müügis. "Tänu Argole ja tema jonnakusele läksime seda maali vaatama. Kui seda nägime, olin lausa vapustatud," tõdes naine.

Abikaasad taipasid, et sellise magnituudiga leid vajab kinnitust. Pungas rääkis, et pikalt nad leiu üle ise pead ei murdnud ning nad saatsid selle Vene Kunstimuuseumisse ekspertiisi. Kokku uuriti tööd ligi kaks kuud, kuni tuli teade, et tegemist on Köleri originaalteosega. "See oli ühtaegu rõõm ja isegi šokk," nentis Oganian-Pungas.

Kui Vene ekspertidelt oli kinnitus saadud, võttis Pungas ühendust Eesti Kunstimuuseumiga, kuid mehe rõõmu varjutas Eesti ekspertide reaktsioon. "Ma olin tegelikult joovastuses, et me päästsime selle maali sealt ära," tunnistas mees. "Mõtlesin ainult selle peale, et Eesti rahvas saab sellise asja oma kodumaale ja siis mind ei usutud läbi telefoni," rääkis ta.

Abikaasad viisid maali seepeale veel teise ekspertiisi Moskvasse, kuulsasse Tretjakovi galeriisse. Ka seal tunnistati maal originaaliks.

2021. aasta suve lõpus transportisid omanikud maali Eestisse ja püüdsid pääseda ka siin ekspertiisi, kuid asjad venisid. Pungas lootis, et inimesed, kellele ta maali originaalsuse määramiseks pakkus, suhtuksid asjasse samuti teatava elevusega. "Ma tahaksin, et nad tuleksid, me võtame pitsi konjakit ja pakun kohvi, ning nad avaldaksid oma arvamust. Aga kui inimene ütleb läbi telefoni, et see ei ole Köler..." sõnas ta pettunult.

Alar Nurkse, Eesti Kunstimuuseumi maalikonservaator, selgitas, et kui omanikul on küsimus, saab ta sellele ka vastuse, kuid enne tuleb oodata oma järge või teabekogumise lõppu.

Šedöövrite autorsuse määramises ristuvad tihti suur raha, egod ja tõde. Ehtsuse tuvastamine tähendab teisipidi võltsingute paljastamist, mis on pahatihti omanikule väga mõru pill. Ükski seadus ega muu säte ei määra ametlikult kunstiekspertiisi asutusi, aga ajalooliselt on kujunenud, et Eestis teevad seda muuseumid, sest neil on võrdlusmaterjal ja vastavad teadlased. Hetkel on Eesti Kunstimuuseum ainus, kes ametlikult seda teenust pakub. "Valdkond, milles ma töötan, on piisavalt vastutusnõudlik. Loomulikult ei tahaks ma eksida," selgitas Nurkse.

Ehtsuse tõestamine koosneb asjatundjate sõnul suurtes piirides kolmest osast. Provenients ehk info maali omanike ja saamisloo kohta. Visuaalne vaatlus, kus kunstiajaloolased annavad hinnangu, ning tehniline ekspertiis, mis kontrollib materjale, näiteks värvi koostise vastavust ajastule.

Hetkel tunneb "Suplejat" kõige paremini Eesti Kunstiakadeemia maalikonserveerimise stuudio juhataja Merike Kallas, kelle juurde Pungas taiese sügisel ennistada viis. Muuhulgas tuli eemaldada halvasti paigaldatud lõuendi servad, mis pilti kiskusid ja kortsutasid.

Enne ennistamist tegi Kallas kolleegidega ultraviolett-, infrapuna- ja muid materjaliuuringuid. Välja tuli ilus alusjoonis ja ilmnes, et tööd oli varem juba vähemasti kaks korda restaureeritud. Muude paranduste hulgas oli keegi neiu nägu retušeerinud ja täidlasemaks muutnud.

Kaks kuud kestnud ennistamise käigus andis Kallas muuhulgas näole tagasi autori loodud esialgse kuju. Konservaator rõhutab, et pole tema asi öelda, kas tegu on ehtsa Köleriga, kuid materjalid pärinevad 19. sajandi lõpust ja kes iganes maali lõi, oli ta märkimisväärne meister.

Välja arvatud üks kümne aasta tagune juhtum pole politsei Eestis kunsti võltsimise uurimisi teadaolevalt algatanud. Kahtlastest lugudest on lehtedes kirjutatud ja kuluaarides vaieldud, aga esiteks peab keegi kannatanu tegema konkreetse avalduse, teiseks peab uurimine ära näitama, et isik müüs teadvalt võltsingut, mida on omakorda väga raske tõestada.

Ka Eesti pikima staažiga kunstioksjonite korraldaja Piia Ausman, kelle galeriist ja haamri alt on 25 aasta jooksul läbi käinud üle 3000 töö, möönis, et lähtub põhimõttest usalda, aga kontrolli. Seda enam, et oksjonifirmad ja galeriid võtavad üldjuhul vastutuse: kui töö osutub näiteks aasta jooksul pärast müüki võltsinguks, ostetakse see kliendilt tagasi ja klatitakse omakorda müügile panijaga.

"Sellise suurusjärgu autorite tööde müügiks on äärmiselt oluline see kollegiaalne ekspertiis, kus siis täpsustatakse kõik tööga seonduv, ka see, mis ajal see eskiis võis olla tehtud, milliste suuremate töödega ta seotud on," selgitas Ausman.

Üle 40-aastase staažiga Alar Nurkse sõnul püüavad nad anda lõpliku ja ühese vastuse, aga alati ei ole see võimalik kasvõi selle pärast, et ka kuulsad autorid katsetasid erinevaid käekirju ja tegid isegi praaki. Kui asjad sujuvad plaani järgi, võetakse "Supleja" lõpuks ekspertiisi kevadel ja vastusega kulub vähemalt pool aastat.