Noa Lazar-Keinan on sündinud Iisraelis ja kasvanud Tel-Avivis, kus elab koos elukaaslase, kahe lapse, kassi ja koeraga tänini. Oma loometeed alustas ta näitlejana, ent juba lavakunstikoolis avastas, kui suur vägi on kirjasõnal, ja leidis selles oma koha. Täna kirjutab ta nii teatrile kui ka televisioonile ja filmile. Näidend "Bertod ja Agnes" aitas tal toime tulla vanaema aeglase lahkumisega.

Ene Paaver: 2022. aasta lõpus, enne lavastuse proovide algust kohtusite "Bertodi ja Agnese" trupi näitlejatega ja rääkisite väga südamlikult näidendi autobiograafilisest taustast. Palun jagage seda ka vaatajatega.

Noa Lazar-Keinan: Näidendit kirjutama inspireerisid mind minu isapoolsed vanavanemad: vanaema Helen, kes suri 92-aastaselt, ja vanaisa Arnold, kes suri 95-aastaselt, päevapealt kolm aastat pärast vanaema surma, mis justkui toonitas nende tugevat paarisuhet. Nad olid abielus üle seitsmekümne aasta ja nende suhe oli algusest lõpuni romantiline ja armastust täis. Mõlemad elasid pika elu ning mul oli õnne nendega pikki aastaid läbi käia ja nendega ka nende eluõhtul koos olla. Kui vanaema Alzheimeri haigusesse jäi, oli see väärikas ja romantiline paar sunnitud toime tulema valu ja haavumisega, mida unustamine tähendas, ja ma elasin nendega koos läbi selle draama, mis neid elusügisel tabas. Ma nägin, kuidas vanaema mälust ilma jääb nagu puu lehtedest ja milliste mälestuste külge ta sellegipoolest klammerdub, mis pani mind juurdlema selle üle, mis isiksusest alles jääb, kui mälu on kadunud. Mind rabas ääretu pühendumus, millega vanaisa vanaema eest hoolitses. Isegi siis, kui vanaema enam vanaisa ei mäletanud, hoolitses vanaisa tema eest edasi usus, et ta suudab sellest ravimatust haigusest jagu saada. Ja võib-olla vanaisa armastus kõigele vaatamata võitiski. 

Näidendit hakkasin ma kirjutama, kui mu vanaema juba haigeks jäänud oli, ja see oli ka viis vanaisaga haigusest rääkida, sest loomult polnud ta mees, kes oleks tunnete teemal sõna võtnud, rääkimata asjadest, mis oleks võinud vanaema au riivata, aga kuna ta ise ka kirjutas, oli ta aldis mind näidendi kirjutamisel abistama. Näidendi heaks oli ta nõus jutustama nende igapäevastest rasketest hetkedest ja minu palvel üht-teist isegi kirja panema, pakkuma välja, kuidas Bertod loogiliselt võiks käituda, ja mulle tundub, et meie mõlemale oli nendest vestlustest abi.

EP: Agnes tuleb Euroopast, kus sadas lund, Iisraeli, kus see on väga haruldane nähtus. Nüüd jõuab teie näidend kuumast Iisraelist lumisesse põhjamaisesse riiki, kus Iisraeli ajalugu ja eri põlvkondade keerukad saatused ei ole kuigi tuttavad. Bertodi ja Agnese identiteeti on kujundanud mitu maad ja kultuuri, kus nad on kasvanud ja elanud. Mida võiksime vaatajana selles taustas, ka ajaloolises kontekstis eriti tähele panna, et tegelasi paremini mõista? Näidendis nimetatakse või seal isegi kõlab mitu keelt, kuidas see tegelasi ja nende saatust iseloomustab?

NLK: See, et Bertod ja Agnes rändasid Euroopast välja Iisraeli ja et nüüd on nad tänu näidendile Euroopas tagasi, on ilus tõdemus. Nagu minu vanaisa ja vanaema sündisid ning veetsid nad oma lapsepõlve ja nooruspõlve Euroopas. Bertod elas Belgias ning Agnes Poolas ja siis Belgias. Siit ka mõlema prantsuse keel ja Agnese lapsepõlves omandatud poola keel. Kuna nad olid juudid, siis räägiti nende peres jidiši keelt. Teise maailmasõja ajal teenis vanaisa Briti sõjaväes Itaalias, tänu millele omandas ta ka inglise ja itaalia keele. Teise maailmasõja lõpus emigreerusid nad Iisraeli sooviga alustada uut elu ja omandasid ka uusheebrea keele. Kui nad Iisraeli saabusid, siis said nad isegi uued nimed, ent mõlemad eelistasid Euroopa nimed alles jätta. Lastele panid nad heebrea nimed ja rääkisid nendega heebrea keeles. Kui nad tahtsid, et lapsed aru ei saaks, siis läksid nad omavahel prantsuse keelele üle. Ja kui mu isa ja tädi juba prantsuse keelest aru said, siis salatsesid nad edaspidi jidiši keeles. Nad kasvatasid lapsed üles Iisraeli kultuurikeskkonnas ja -vaimus, mis oli paljuski nende Euroopa päritolukultuuri antitees. Emigrantidena jäid nad ometi alati sünnimaad taga igatsema. Vanaisa ja vanaema sõitsid peaaegu igal aastal Euroopasse, ja ka Vahemere-äärse Tel-Avivi põrgukuumuses säilitasid nad oma kiindumuse Euroopa muusikasse ja kunsti, valmistasid kodus Euroopa toite ja igatsesid lund.

Margus Alver: Draamateatri lavastus on esimene "Bertodi ja Agnese" lavastus väljaspool Iisraeli. Heebrea keelest inglise keelde tõlgitud ja USA-s mängitavates näidendites õnnestub säilitada palju jidišikeelseid sõnu ja väljendeid, sest publiku hulgas on palju juute, kes neist aru saavad, ning omajagu jidišisme on Ameerikas jõudnud ka üldkeelde, ja neid jidišisme saab kasutada heebrea keelest tõlkides. Eestis on seevastu väga väike juudi kogukond ja minul seda võimalust polnud. Agnese piibliainelised sõnamängud asendasin Eestis tuntumate vana testamendi tsitaatidega, mida sinuga koos pikalt kaalusime, et säilitada emotsionaalne värving ja keeleregister, mis just antud stseeni atmosfääri ja tegelase emotsionaalsesse seisundisse sobiks (seksuaalne alatoon, tögamine, solvumine). Arutlesime sinuga näidendis esinevate pärisnimede üle ja otsustasime koos, kuidas neid võiks või tuleks mugandada. Sinu näidendeid on mängitud Saksamaal. Mis on Sinu jaoks oluline, kui Sinu näidendeid välismaal lavale tuuakse?

NLK: Ma tean, et tõlkes on pahatihti raske kõiki algteksti kultuurikontekstist tulenevaid seoseid edasi anda. Just seetõttu tekibki aga tõlkimisel autori ja tõlkija vahel nii põnev dialoog. Tõlkija peab olema väga tundlik ja algteksti põhjalikult süvenema, et aru saada mitte üksnes sõnadest, vaid ka nende tähendusest algupärandi kultuuris ja ühiskonnas ning näidendis leiduvast huumorist. Kui minu näidendeid välismaal lavale tuuakse, siis on minu jaoks kõige olulisem, et publikuni jõuaks dramaturgia ja inimestevaheliste suhetega seotud universaalne, kultuurideülene emotsionaalne laeng. Siinkohal pean mainima, et tihe koostöö Margus Alveriga oli minu jaoks ülimalt meeldiv, ja kuigi minu eesti keel piirdub üksnes paari sõnaga, olen ma kindel, et tal õnnestus eesti keeles edasi anda näidendi pisimadki nüansid ja teha parimad võimalikud kohandused.

MA: Holokaust on meie, juutide kollektiivses mälus ja on vaieldamatult osa meie identiteedist, nii Iisraelis kui ka mujal maailmas elavate juutide jaoks. Sinu vanavanemad jäid holokaustis ellu – Agnesel, kelle prototüübiks on sinu enda vanaema, on selgelt meeles, et ta pääses kolm korda natside eest põgenema - ja tegelesid enne Belgiast Iisraeli kolimist aktiivselt juutide, iseäranis juudi laste abistamisega. Tean, et oled kirjutanud holokaustiteemalise filmi stsenaariumi. Kuidas mõjutasid sind lapsepõlves ja teismelisena vanavanemate jutud Euroopas läbielatust? Kas käisid gümnaasiumiõpilasena klassiekskursioonil Auschwitzis, mida Iisraelis gümnaasiumiõpilastele korraldatakse?

NLK: Õnneks ei sattunud minu vanavanemad ei töö- ega surmalaagrisse. Vanaisa tuli pere juurest ära ja sõitis üksi Iisraeli juba enne teist maailmasõda noorte juutide repatrieerumise programmi raames. Sõja puhkedes astus ta Briti armee juudi brigaadi ja teenis Euroopas. Sõja lõpus otsis ta ristiusku pööratud juudi lapsi ja ärgitas neid Iisraeli elama sõitma. Vanaema viibis sõja ajal Belgias ja Prantsusmaal, ühines vastupanuliikumisega ja aitas juudi lastel kloostritesse varjule pääseda. Nende vapustavad ja põnevad lood tollest ajast lummasid mind alati, ja mul oli raske seda vanapaari, kellena mina neid lapsena tundma õppisin, nende lugude tegelastena ette kujutada. Pole mingit kahtlust, et minu vanavanemate lood, üldse lood holokaustist ning kolmanda holokaustijärgse põlvkonna kooli- ja huviharidus kujundasid minu identiteeti. Juba maast madalast kuulsin ma lugusid holokaustiõudustest ja nägin liiga üksikasjalikke fotosid, ja minu arvates aitas see omajagu kaasa surmahirmule, mida ma lapsepõlves tundsin. Ja võib-olla on mul sellepärast ka kalduvus kiiresti süüa ja sööki mitte järele jätta (või on see lihtsalt õgardlus?). Kui midagi positiivset leida, siis kui ma aru sain, kui palju minu vanaisa ja vanema olid pidanud võitlema ja ohverdama, et Iisraeli riik üles ehitada, süvenes minu kiindumus Iisraeli. 

Gümnaasiumiõpilasena ma Poolas ei käinud. Mitte et ma ise poleks tahtnud, aga mu vanemad polnud nõus, et ma lähen reisile, mida nemad nimetasid holokaustifestivaliks. Eelmise aasta mais olin ma residentuuris Münchenis, ja et korvata Poola reisi, millest ma ilma olin jäänud, käisin ma Dachau koonduslaagris. Seal olles oli mul hea meel – kui sellises kohas millegi üle hea meel olla saabki –, et ma jõudsin sinna alles küpse inimesena ja mitte teismelisena.

EP: Bertod ja Agnes on 20. sajandi ajaloosündmuste tõttu sunnitud rändama, uuel kodumaal kohanema. Kahjuks on maailmas palju põgenikke, liigutakse ka õpingute, töö ja huvide kannul, Eestistki läheb päris palju inimesi välismaale elama, nii et uuel kodumaal kohanemine puudutab ka tänapäeval paljusid. Kuidas erineb sisserändajate kultuuriline kohanemine Iisraelis Agnese ja Bertodi tuleku ajast? Kas (noorte) väljarändamine on probleemiks?

NLK: Osa vastusest leidub juba heebreakeelsetes terminites, mida Margus Ene küsimust heebrea keelde tõlkides kasutas. Iisraeli riigi loomisest saadik on sisserännet Iisraeli nimetatud alijá'ks, mis tähendab tõusu, ülespoole liikumist, ja väljarännet Iisraelist jeridá'ks, mis tähendab allapoole liikumist. See näitab selgelt, et Iisraeli saabujad liiguvad madalamast kohast kõrgemale ehk Iisraeli. Alles hiljuti nimetati inimesi, kes otsustasid Iisraelist ära sõita, halvustavalt joréde'ks ehk "allapoole laskujateks" või "madalamale liikujateks". 

Teise maailmasõja järel tulenes juutide emigratsioon Iisraeli hädaolukorrast nagu paljude põgenike puhul tänapäevalgi, aga sellega käis kaasas ka sionistliku liikumise võimas ideoloogiline vaim, ja tõotus luua uus riik, juudi rahva kodu, tõmbas ligi kogu maailma juute. Mis puutub minu vanaisasse, siis tema mässas juba enne teist maailmasõda Iisraeli emigreerudes oma perekonna vastu. Tema perekond kauples Belgias teemantidega, ja tema isa kavandas ka pojale teemantikaupmehe tulevikku. Minu vanaisa perekond otsustas põgeneda Ameerikasse. Lõpuks tuli välja, et minu vanaisa päris lõpuni isa vastu ka ei mässanud, sest temast sai kangavabriku omanik. Kui vanaisa Iisraeli tagasi tuli ja kui vanaema Iisraeli jõudes temaga ühines, oli neil üüratu missioonitunne, kusjuures neid ei heidutanud sugugi ka sõda, mis pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist kohe Araabia riikidega puhkes. Nad olid riigi loomise ja ülesehitamise lipukandjad. Nad uskusid, et Iisraelis rajatakse ideaalne ühiskond. 

Ka tänapäeval saabuvad paljud uued repatriandid Iisraeli sionistlikel kaalutlustel, ent enam mitte nii massiliselt kui riigi alguspäevil. Lisaks saabub tänapäeval Iisraeli ka töö pärast või sõjapõgenikena ka palju mittejuute, ja nende integratsiooni toetab Iisraeli riik pehmelt öeldes palju vähem.

Kui minu vanavanemad praegu elus oleksid, siis poleks nad kindla peale Iisraeli olukorraga rahul. Vanaisa, kes oli poliitiliselt väga ärgas, muretses alati, et konflikt palestiinlastega nii kaua kestab, ja nuputas igasugu võimalikke lahendusi välja. Praegu on Iisraelis võimul valitsus, mille poliitika ainult süvendab ja teravdab konflikti, elukallidus tõuseb, Iisraeli ühiskonnas on süvenenud konflikt juutide ja Iisraeli kodakondsusega araablaste, usklike ja ilmalike juutide vahel, ja vaenlasi jätkub küllaga ka naaberriikides. Selle kõige tõttu otsustavad paljud noored Iisraelist lahkuda (tegu on sellesama jeridá'ga). Paljud jäävad Iisraeli, ent hangivad igaks juhuks Euroopa passi, et neil oleks vajadusel kuskile põgeneda. On saatuse iroonia, et need, kelle vanavanemad Euroopast Iisraeli põgenesid, nüüd sinna tagasi põgenevad. Mina isiklikult armastan Iisraeli väga, hoolimata kogu oma kriitikast selle praeguse valitsuse suhtes, ja mul on raske mõelda Iisraelist lahkumisele pärast kogu seda ränka vaeva, mida minu vanavanemad Iisraeli riigi ehitamiseks nägid. Ma loodan, et mul õnnestub anda oma panus selle ideaalse ühiskonna heaks, millest nemad unistasid.

EP: Näidendi tegevus leiab aset juudi uusaastal. Kuidas teie peres seda vastu võetakse?

NKL: Nii uusaastat kui ka paasapühi on üldiselt kombeks tähistada söömaajaga laiemas perekonnaringis. Meie puhul tähendab see umbes kahtekümmet inimest. Pühadelauda ilmuda on kohustuslik, ja juba väga aegsasti lepitakse kokku, kelle juures kokku tullakse ja kes mis roa valmistab. Nagu ma juba mainisin, on minu pere ilmalik ja seetõttu meie kodus uut aastat vastu võttes psalme ei loeta ja usurituaale ei täideta, vaid keskendutakse traditsioonilistele uusaastaroogadele (granaatõunad, kala, klimbisupp) ja koosolemisest rõõmu tundmisele. Paljusid inimesi uusaastaõhtu ja sellega kaasnev perekondlik koosviibimine ahistab. Psühholoogi tütrena võin ma kinnitada, et uusaastal ja paasapühadel otsib psühholoogi abi oluliselt rohkem inimesi.

Meie peres võõrustavad külalisi üle aasta eri põlvkonnad. Minu lapsepõlves võtsime me uut aastat vastu ja tähistasime paasapühi alati vanavanemate kodus. Vanaema valmistas kuningliku söömaaja. Seejärel võttis teatepulga üle minu vanemate põlvkond, ja nüüd, kus mu vanemad on vanemaks jäänud, on järjekord minu ja minu tädilaste põlvkonna käes. Osa neist on suurte vastuvõttude korraldamises lausa meistrid. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu. Üks kord kutsusin ma kõik enda juurde uut aastat vastu võtma, ja mulle tollest korrast aitas. Ma samastun väga Šira tegelaskujuga, kelle jaoks oli elus esimest korda uusaastaõhtu korraldamine ülisuur stressiallikas.