Eesti Vabariigi 105. aastapäeva pidulik kontsert oli suur õnnestumine – braavo ja tänu lavastaja Renate Keerdile! Lavastaja esitas kiht kihi haaval järjest sügavamale mineva kaemusliku põimiku Eesti elu peegeldustest muusikaliste numbritena, mis moodustasid tervikliku lavastuse.

Sügava mulje – mis kirjutama ajendaski – jättis lavastaja oskus haarata publiku meeled kunsti mõjuvõimuga. Veel enne, kui jõudsime sõnumit mõistusega haarata ja seda oma peas narratiiviks sõlmida, tulvasid kujundid ja haarasid helid. Ehkki tähtsad olid ka sõnad, mis kõnetasid vaataja intellekti.

Kui kontsert mõttes silma ees läbi lasta, meenub, et sissejuhatuseks Tallinna Kammerorkestri esituses kõlanud Valentõn Sõlvestrovi "Palve Ukrainale" lõi tõsise ja mõtliku meeleolu. Ka lavakujunduse sinistes ja tumedates toonides värvigamma oli sügav.

Lavastuse vorm oli voolav, etteasted järgnesid pea katkematuna, üks number läks teiseks üle. Palade vaheldumisel kasutati võõritusefekti, kui lavale ilmusid laulvad ja tantsivad lavameistrid. Põnevalt oli lahendatud ka artistide esilekerkimine lavale, aga ka sealt lahkumine – metafoorselt maa alla vajudes.

Kulminatsioonidest eredaim oli kõrgustesse tõstev Vivaldi "Talv", mis virtuoosse Hans Christian Aaviku esituses kõlas värskelt ja ajakajaliselt. Taustaks tuules lehvivate juustega tütarlapsed, kes ühel hetkel saltosid visates liikuma hakkasid.

Saltodes liikumine sidus eelmise muusikalise numbriga kava sõnalist kõrghetke – Juhan Liivi kaemuslike luuleridadega "Ma lillesideme võtaks, sind köidaks sellega …". Luuletust esitati ärevalt liikudes, kuid tasapisi tunglemine vaibus ja lava täitus Liivi luuletust retsiteerivate noortega, kulmineerudes publikule suunatud ühtsuspalvega "… sind köidaks sellega ühte, oh kallis kodumaa". Eesti esituhandesele publikule saalis ja inimestele kodudes esitati palve – hoidkem kokku!

Seejärel pinge leevenes, lavale kogunenud koor esitas Urmas Sisaski muusikalise palve "Heliseb väljadel". Austusavaldusena Riho Sibulale kõlas "Kuulaps" Virgo Veldi mahe saksofon, mis oli lavastuse helge hetk. Valges kujunduses lava täitus liugu laskvate ja rõõmsate noortega. Ka kontserdi lõpp oli stiilne: hardalt kõlav "Mu isamaa on minu arm" liitis esinejad ja publiku kokku.

Kokkuvõttes – emotsionaalne laetud kunstikeel harmoneerus presidendi tasakaaluka ja süstemaatilise ülevaatega Eesti murekohtadest. Need moodustasid terviku, mida rõhutasid kujunduselemendidki – puuistikud, mis kaunistasid ka kätlemistseremoonia ruumi.

Ja lõpuks, püüdkem mitte unustada lavastuse kandvat sõnumit, kokkuhoidmise ootust – "… sind köidaks sellega ühte, oh kallis kodumaa".