Kui vaadata vabariigi aastapäeva vastuvõtu ülesehitust – kõigepealt presidendi aasta tähtsaim kõne, millele järgneb kontsertlavastus –, siis on seal selgelt oht dubleerimiseks. On ju lähteülesanne mõlemal justkui sama: heita valgust viimase aasta murde- ja sõlmkohtadele ning destilleerida välja need võtmeküsimused, mille kaudu me oma olevikku (ja muidugi ka tulevikku!) mõtestama peaksime. Arvestades seda, kuivõrd tuumakas oli tänavune Alar Karise kõne, ei loonud see Renate Keerdi lavastusele just eriti kindlat pinnast...

Aga hoopis vastupidi! Keerdi lavastus ja Karise kõne olid omavahel otsekui sümbioosis, seal kus üks lõpetas, võttis teine mõttelise teatepulga üle. Kui Karis lahutas algosadeks lahti meie eilse, tänase ja homse, nii suure kui väikese, kauge kui lähedase, siis Renate Keerd ei üritanudki temaga võistlema hakata, suuri sõnu ja rabavaid kujundeid pilduda, vaid esitas meile kõigest mõned pildikesed tänasest Eestist. Ei mingeid silkavaid karjapoisse ja tõdejaõiguslikku ajaloolist narratiivi, vaid Eesti siin ja praegu. Lihtne ja pisike, aga selgelt Eesti.

Kohati olid need pildid rõhutatult juhuslikult, teisel hetkel oma ääretus-piiritus lihtsuses ootamatult tabavad, kolmandal hetkel andsid lihtsalt ruumi mõnele eesti muusikule, keda laiem üldsus niivõrd ei tea, aga kes sellest meie tänases kultuuripildis kahtlemata olulist rolli mängivad. Võib ju küsida, et miks pidi noor viiuligeenius Hans Christian Aavik mängima isegi klišeelist klassikut ehk Vivaldi "Talve", aga see tuttavlikkus – kes siis seda lugu ei teaks? – lähendas klassikalist muusikat ka vaatajatele, kes muidu sellega kaugeltki sina peal pole.

See eristaski Renate Keerdi lavastust paljudest varasematest: ta oli julgelt näoga rahva poole, lavastus oli loodud selge teadmisega, et telekate ees istub suurem osa eesti rahvast ning nende hulgas ka väga palju selliseid, kellel puudub igasugune teatri-, kontserdi- ja ka laiem kultuuripagas.

Tänavune kontsertlavastus aga ei nõudnudki seda vaatajalt, polnud keerulisi peidetud tähendusi, pigem kõneles Keerd läbi lihtsate, otsekui lapselike märkide. No võtke kasvõi see imekaunis finaal "Kuulapsega", tänukummardus meie seast lahkunud Riho Sibulale, mille saatel noored näitlejad mööda lava elik värsket tiigijääd põlvedel libistasid. Siiras, vahetu ning avatud tähendustele, aga samas ei sunni ka kedagi neid tähendusi otsima, võib võtta ka lihtsalt sellena, mis ta on.

Kuigi lavastus lõppes elujaatavalt ja lootusandval noodil, siis kattis seda kõigiti ajakajaliselt mõtlikkuse, ärevuse, teadmatuse ja ebakindluse vari. Just emotsionaalne läbitunnetatus oli Keerdi suurim tugevus: umbes 40-minutiline kontsertlavastus kõneles vaatajaga just läbi oma hillitsetud, aga tundliku meele, iga lugu või lavastuslik sketš oli selgelt tervikemotsiooni teenistuses ning kuigi kohati kalk ja morn, siis liigsest, väsitavast, roiutavast rusuvusest põigati mööda.

Kõige kõnekam ning ehk isegi mõtteliselt lavastuse kliimaks oli Juhan Liivi luuletuse "Ma lillesideme võtaks" esitus, kus üha lisanduvad kakofoonsed ning ärevad hääled muutusid aina kakofoonsemaks ja aina ärevamaks ja sulasid lõpuks isegi müraks, aga justkui välk selgest taevast koorus sealt välja imeline kooskõla. See on külmavärinaid tekitavalt võimas sõnum koosolemuse jõust, midagi sellist, mida mitte kuigi kaugel langevate pommide kiuste ei tohi kunagi unustada.

Kui pahatihti on vabariigi aastapäeva kontsertlavastustel kombeks peegeldada meie tänapäeva läbi ajalooliste kannatuste, siis Renate Keerdi lavastus lõi otsekui kiilu meie mineviku ja tänase Eesti vahele: see ei ole aga meie ajaloo eitamine, vaid julge sõnum sellest, et meie suurimad tugevused peituvad just siin ja praegu, hindame seda vääriliselt ja võrsume sellest pinnasest veel suuremaks ja tugevamaks.