Elgula sõnas, et mõtles pikalt, mida režissöör filmiga öelda tahab, ning lõpuks jõudis ta järeldusele, et "Taevatrepp" on sõprust ülistav film. "See, kuidas kaks sõpra, kelle vanusevahe oli päris suur, lõpuni sõpradeks jäid, on selles filmis kõige võimsam."

Elgula märkis, et oluline roll filmis on ka Tartu linnal, kus tegevus toimub. "Seda on tunda, et Mart on südamega Tartu küljes kinni ja teda sealt ära ei saa," sõnas ta.

"Tartlastele on selles filmis väga palju äratundmisrõõmu. Mina pole enam 20 aastat Tartus elanud ja seda praegust Tartut, kus Uu praegu elab, ma ei tundud, aga ma tundsin ära, kus ta 1970ndatel elas," rääkis Elgula.

Siiski sõnas Elgula, et talle jäid silma ka mõned pisivead. "Ma olen see jobu, kes detaile vaatab," nentis ta. Näiteks jäi talle silma see, et buss, millega lapsed 1970ndatel laagrisse sõitsid, oli täiesti perfektne ja läikiv. "Oleks võinud enne tolmuseid teid mööda sõita, siis oleks see ehtsam olnud," leidis ta.

Lõppkokkuvõttes jäi Elgula filmiga siiski rahule. "Ei olnud selline tüüpiline Eesti film, et kaader seisab," sõnas ta.