"Kuskil 1968. aastal tuli esimene generaalplaan, mis nägi ette, et linna süda säilib. Aga enne seda nägid stalinistlikud planeeringud tõepoolest ette kõige maha võtmist. Välja arvatud raekoja mahavõtmist ja suurte laiade puiesteede ehitamist," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" Saaremaa- ja Kuressaare peaarhitekt aastatel 1979–2003.

Hansar tunnistas ka seda, et tõesti oli eelmise riigikorra ajal keeruline parteifunktsionäride mõttemaailma muuta. Aga kavalus aitas.

"Hea meel on mul sellest, et saarlased on natuke uhked, kui nad midagi esimesena teevad. Ja Kuressaaret toodi kogu aeg eeskujuks ja see ülemustele muidugi meeldis. Ja seetõttu oli teinekord mõneti ka lihtsam," jätkas ta.

"Tänane Kuressaare muinsuskaitseline ala on ligi kahe ruutkilomeetri suurune ja hõlmab endas üle 1200 hoone. Kuigi nagu öeldud on tegemist kaitsealaga, pole siiski kõik alati nii üheselt mõistetav," lisas Hansar.

Muinsuskaitseameti Saaremaa nõunik Liis Koppel märkis, et see, et uus arhitektuur jõuab vanalinnadesse, on täiesti tavapärane.

"Uute hoonete puhul me loodame, et need on tänapäevased, kaasaegsed, aga lähtuksid ümbritsevast linnaruumist. Et nad vastaks oma mahtudelt ja üldprintsiipidelt olemasolevale linnaruumile," selgitas Koppel.

Kas me saame välistada selle, et näiteks 50 aasta pärast on Kuressaare kesklinnas üks pilvelõhkuja? Koppeli sõnul on see trikiga küsimus. "Ma ei tahaks uskuda, et Kuressaare vanalinna süda saab pilvelõhkujate kvartali või mõne üksiku sellise objekti. Aga elame-näeme."