Suitsu luulepreemia pälvinud Tõnis Vilu: tunnustus on ühteaegu tiivustav ja takistav
Kirjandusmuuseumis kuulutati emakeelepäeval välja Gustav Suitsu luulepreemia, mille pälvis teist korda Tõnis Vilu luulekoguga "Kõik linnud valgusele". Klassikaraadio saates "Delta" nentis luuletaja, et preemiad tekitavad temas korraga kahetisi tundeid: ühest küljest on tiivustav teada, et tema tekstid lähevad lugejatele korda, aga samal ajal on tal raske kohaneda tähelepanuga, mis sellega kaasneb.
Vilu tõdes, et saadud preemia puudutab teda väga. "Ma olen vist esimene, kes on selle kaks korda saanud. See on suhteliselt ootamatu ja ma ei arvanud, et see tuleb, aga ma olen väga tänulik."
Siiski nentis ta, et auhindadega kaasnev tähelepanu tekitab temas kahetisi tundeid. "Tunnustus on hea, see on nagu lugejate heakskiit ja ma tean, et ma ei kirjuta tühjale vaakumile, vaid on inimesed, kellele mu tekstid meeldivad. Selle mõttega on mul endiselt suhteliselt raske harjuda, kuigi ma olen mitu aastat kirjutanud," tõdes ta.
"Aga üldiselt kaasneb auhindadega igasugune tähelepanu ja mul on selle osas vastakad tunded. Tähelepanuga on vahepeal raske hakkama saada. Aga ütleme nii, et aastate jooksul on see olukord veidi paremaks muutunud."
Kirjanik tõi välja, et mõlemad luulekogud, mille eest ta preemia pälvinud on, puudutavad vaimse tervisega seotud teemasid. "Need käivad päris hästi kokku, aga see viis, kuidas ma kirjutan, on alatises muutumises olnud," märkis ta ning lisas, et oma vanu tekste on tal tänasel päeval raske lugeda.
"Kuidagi piinlik hakkab," nentis ta. "Seda on igasuguste toimetamiste käigus nii palju üle loetud ja kui raamat on valmis, siis sa tahad selle lihtsalt kõrvale panna ja edasi minna," selgitas autor.
Kuigi kirjandusel oli oma koht Vilu elus juba lapsepõlves, hakkas ta ise kirjutama 20. eluaastate alguses. "Ühel hetkel läks lihtsalt kraan lahti ja neid asju hakkas tulema. Ei oska öelda, mispärast, aga kuidagi ma selle soone leidsin," meenutas poeet.
Üheks inspiratsiooniallikaks, mis suudab alati üllatada, peab Vilu loodust. "Isegi kui inspiratsiooni ei ole, siis jalutades näed ikka midagi. Ma jalutan sageli sama marsruudi peal, sest mulle meeldib näha seda sama kohta erinevates aegades," sõnas ta.
Luuletaja tõdes, et kuigi ta on üritanud ka proosat kirjutada, pole see siiski eriti välja tulnud. "Ometigi võiks teoreetiliselt olla, et tekst on tekst – loo lühikest või pikka –, aga kuidagi on need lühemad ja kontsentreeritud tekstid mulle südamelähedasemad," lausus ta.
Tänasel päeval töötab Vilu juba uue luulekogu kallal. "Ma küll ei tea, millal see välja tuleb ja päriselt valmis saab, aga ma kirjutan."
Toimetaja: Karmen Rebane, saatejuht Maria Kruusment
Allikas: "Delta"