Teatrijuhtidel on olnud veidi üle nädala aega, et tutvuda enam kui 70-leheküljelise rahastamiskomisjoni tööprotokolliga. Põhimõtteliselt on uue rahastamismudeli aluseks strateegiline dokument "Eesti kultuur 2030", kus on kirjas kõigi valdkondade arengusuunad ja eesmärgid.

VAT teatri kunstiline juht Aare Toikka leiab, et alusdokumendi põhimõtteid on rakendatud valikuliselt, näiteks ei lähe üldse arvesse lastele ja noortele mõeldud teatri osakaal.

"Vaja on tagada teatrikunsti žanriline ja sihtgrupiline mitmekesisus ja see teatrikunsti mitmekesisus on olnud just nimelt Eesti teatri tugevuseks. Ma näen seda, et mõned kriteeriumid on ületähtsustatud, mõnda kriteeriumi ei ole hindamisaluses üldse sisse toodud. See tuleb korda teha," rääkis Toikka.

Ta lisas, et määrus paneb era- ja munitsipaalteatrid ühte patta omandivormi põhiselt, arvestamata 30 aastaga toimunud arenguid.

"Seal on nelja tüüpi teatrit, millel kõigil on oma tegevusloogika. Ja need tegevusloogikad on kardinaalselt erinevad ja neid tahetakse hinnata ühe ja sama malli järgi. See ei tule välja, see lähebki viltu," ütles Toikka.

Teatriuurija Ott Karulin leiab, et tekkinud olukorda tuleks ära kasutada Eesti teatripoliitika sügavamaks analüüsiks.

"Enne kui hakata arutama uuesti, mis on need kriteeriumid, mille põhjal eraetendusasutusi ja munitsipaaletendusasutusi hinnata, peaks kokku leppima, mis on see, mida riik igal juhul saab enda asutatud sihtasutustelt," ütles Karulin.

"Kui me mõtleme nende eraetendusasutuste määruse kriteeriumite peale, siis sellised asjad nagu algupärandite osakaal, välismaal etenduste andmine, piirkondlik kättesaadavus – kas need ei peaks olema asjad, mis on nõutud riigi asutatud sihtasutustelt ja suurtelt teatritelt? Ja siis jääks eraetendusaasutustele tõepoolest selline kunstilise ambitsiooni ja ajakohasuse ja riskimise kriteeriumid," lisas ta.

Viimasel kümnendil toimunud uute teatrivormide kiire areng toob pildile üha uusi tegijaid, kel kõigil tekib varem või hiljem õigustatud ootus riigi toetusele.

"Kogu aeg tuleb juurde uusi ja võib-olla ka uuenduslikumaid. Kas on võimalik ja mis alustel argumenteerida, et hoida püsirahastusel kõik need, kes on enne tulnud? Ja see on kahes osas küsimus: üks on, mis puudutab riigi asutatud sihtasutusi, kus omanikul on kustkui õigus ja kohustus neid ülal pidada, aga teine puudutab pikema traditsiooniga eraetendusasutusi ja see on nüüd küll diskussioon, mida mitte keegi pidada ei taha," sõnas Karulin.

"Ma saan sellest ka aru, et ütleme, et need erateatrid, mis kunagi olid esimesed ja n-ö jäälõhkujad, on nüüd juba mammuti seisus ja eks noored kütid ihkavad suured loomad maha lüüa. Aga ma ei tea, kas kultuuripoliitiliselt kõige jätkusuutlikum otsus on elujõus mammuteid tapma minna," kommenteeris Toikka.

Eesti Noorsooteatri juht Joonas Tartu ütles, et suured muutused eeldavad põhjalikke analüüse ja arutelu, millesse teatrid peaksid olema kaasatud.

"Kindlasti ei saa see juhtuda niimoodi, et kuskil pannakse mingisugused asjad paika ja juhtub niimoodi nagu praegu natuke tundub, et on juhtunud, aga väga pikka vaadet asjale ei olegi olnud või nii sügavalt kui võiks ei olegi asjad läbi mõeldud. Kindlasti seda juhtuda ei saa. Me oleme avatud selleks, aga me oleme avatud kaasavaks ja üksteist respekteerivaks aruteluks," sõnas Tartu.

Kultuuriministeerium on kutsunud 28. märtsiks Narva arutelulaua taha 23 erateatrit, kes käesolevaks aastaks riigilt toetust taotlesid. Seejärel peaks asuma määrust täpsustama laiemapõhjaline töörühm.

"See töörühm, mis arutab võimalikke muudatusi, koguneb sellele järgnevalt ehk sinna tuleb pisut väiksem seltskond inimesi. Lihtsalt on mingi mõistlik hulk inimesi, kui palju ühe laua taga mingit teemat arutab, aga ka suhteliselt suur hulk inimesi, kes on samamoodi konkreetsete teatrite juhid, era- ja munitsipaalteatrite juhid. Ja oleme püüdnud arvestada sellega, et oleks erinevat laadi, et oleks suuri ja väiksemaid ja ühel moel ja teisel moel tegutsevaid, et oleks erinevaid pilkusid," rääkis kultuuriministeeriumi teatrinõunik Laur Kaunissaare.